Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Südasuvi on hansapäevade aeg, olgu Tartus, Pärnus või Viljandis! 

Hansa oli (enamjaolt) Saksa linnade võimas liit, kes keskajal Põhja-Euroopas kaubandust valitses.

Hansa Liit ei olnud poliitiline ühendus (tal puudus põhiseadus, reeglipärane parlament, ametnikkond, alaline sõjavägi ja kuningas), vaid lõtv kooslus, kelle tugevaimaks relvaks oli kaubandusboikott.

Hansa ulatus läänes Bristolini Inglismaal, lõunas Krakówini Poolas, põhjas Bergenini Norras ja idas Novgorodini Venemaal.

Soolale rajatud Tallinn

Hansasse kuulusid ka Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. Neil kõigil oli linnaõigus, mis kindlustas kohaliku autonoomia.

Need linnad asusid toonases Taani-Saksa koloonias Liivimaal. See kujutas endast sasipundart, mis koosnes piiskopkondadest, maadest, mida valitses kas Teutooni ordu või Taani kuningas, ning omaette linnadest.

Kõik need üksused kraaklesid niihästi omavahel kui ka selliste rivaalidega nagu venelased, leedulased ja Läänemere mereröövlid.

Jagelevat Hansa Liitu hoidis liimina koos just kaubandus. Idast läände kulgevate kaupade seas olid karusnahad, vaha, mesi, lina, tõrv ja orjad. Läänest veeti sisse veini, siidi, laua- ja klaasnõusid, juveelitooteid, Rootsi heeringat, Inglise tina, Šoti lambaliha ja küülikunahku, Flandria ja Inglise kalevit ning Prantsusmaalt ja Portugalist soola.

Sool oli tähtis kraam, sest ainuke toiduainete pikemaks ajaks säilitamise viis tollal oli soolamine. Tallinna ongi nimetatud soolale rajatud linnaks. Sageli saabus Tallinna paari-kolmekümnest soolalaevast koosnev karavan. Tagasi viidi rehes pekstud ja kuivatatud Liivimaa rukist, mis näiteks Flandrias oli väga nõutud kaup.

Aastast 1422 kontrollis hansalinn Tartu kaubavahetust rikka ja vägeva linna Isand Suure Novgorodiga, kelle tegevusvõrk ulatus Hiinani välja. Idamaade kaubad rändasid läbi Aasia mööda Siiditeed Bütsantsi pealinna Konstantinoopolisse ja sealt piki jõgesid Novgorodi, kus kohtusid Hansaga.

Novgorodi hiilgus ja langus

Novgorod ise Hansa Liitu ei astunud (erinevalt Pihkvast), kuid Saksa kaupmeestel oli seal oma alaline kaubakontor juba 1184. aastal - hilisemas Peterhofi asumis kehtisid Saksa seadused, ja seal oli kirik, vangla, võõrastemajad, laod, tallid. Ojamaa ehk Gotlandi Visby linna rootslastel oli samasugune juba varemgi - Gutagård ("göta hoov või gooti hoov").

Novgorodi linna asutasidki rootslased IX sajandil Holmgardina. Aastatel 1250-1470 oli see suur kaubanduskeskus. Hiilgeajal elas linna müüride vahel ligi 30 000 inimest: bojaarid, kaupmehed, käsitöölised, vabamehed, pärisorjad, orjad, külaliskaubitsejad.

Novgorod valitses omanimelist 400 000 elanikuga vabariiki, mille pindala oli suurem kui nüüdisaja Rootsil. Legendaarsed olid selle maa sajad kirikud, selle töökojad, relvasepad, tohutud laadad.

Kirjaoskuski oli siin laialt levinud. Kirju kirjutati kasetohule. Vanim läänemeresoome keele mälestis on Novgorodist väljakaevamistel leitud XIII sajandi kasetoht karjalakeelse tekstiga, tõenäoliselt pikseloitsuga. Kui pariislased ja londonlased alles mudas sumpasid, olid Novgorodis juba kergitatud kõnniteed ja puhtad tänavad.

Suurema osa oma sadakonnast vürstist võttis ametisse ja laskis lahti linn. Vürst valitses koostöös linnapea, magistraadi ja peapiiskopiga, kes kõik valiti ametisse rahvakoosolekul veetšel.

Selline vabariiklik süsteem kestis 1478. aastani, mil Moskva suurvürst Ivan III (kes alustas nn Vene maade kogumist) liitis vägivaldselt Novgorodimaa oma suurvürstiriigiga.

Autokraatse ja imperialistliku hoiaku omandas Ivan oma teiselt naiselt Sofia Palaiologinalt, kes oli Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI vennatütar Zoe Palaiologos.

Muide, mõrsja Zoe, kellest sai tulevase Ivan Julma vanaema, reisis Moskvasse läbi Tallinna ja Tartu ning Pihkva.

Venemaa muutus igaveseks.

Lodi seilab taas

Emajõel kihas liiklus nii suvel kui ka talvel, mil kaupa veeti regedega. Keskajal kasutati Pärnut ja Tartut ühendavat looduslikku veeteed, mis kulges mööda Pärnu, Raudna ja Tänassilma jõge, läbi Võrtsjärve Emajõkke, sealt Peipsi järve ja edasi Venemaale.

Lasti veeti kohalike Emajõe-Peipsi tüüpi lotjadega, mis olid ehitatud kogede eeskujul. Koget ennast on esimest korda mainitud aastal 948 Muidenis Amsterdami lähedal. Hollandi klinkerplangutus püsis meie lotjadel muutumatuna enam kui 600 aastat.

Viimased lodjad muudeti eelmisel Eesti ajal mastita pargasteks, mida pukseeris aurulaev, ent pärast Teist maailmasõda kadusid käigust needki.

Nüüd aga seilab Emajõel taas Hansa lodi Jõmmu! 12 m pikkune ja 7,5 m laiune laev pääseb läbi ka 80 cm sügavusest veest. Jõmmu on ehtne näide sellest, kuidas eestlased oskavad hinnata väikest ja praktilist.

Hingega ja oskuslikult taasloodud lodi ei ole mitte muuseumieksponaat, vaid osa Tartu pidulikult elavast ajaloost (ja saadaval ka peopidamiseks).

Ja loomulikult mehitati keskajal tema eelkäijaid eestlastega. XIII sajandil ei edendanud Skandinaavia ja Saksa vallutajad oma maainimeste migratsiooni, vaid pärisorjastasid kohalikke.

1343. aastal hakkasid eestlased vastu. Paremini välja õpetatud ja paremini varustatud "raudmeestel" läks kõva kaks aastat, et Jüriöö ülestõus maha suruda.

Pulli Hansu saavutus

Maarahva elu käis pärast mässu veel rohkem alla ning eestlased hakkasid pelgupaika otsima aina paisuvatest linnadest, kus anonüümseks jääda oli hõlpsam - nagu nüüdki.

Linnas oli vaja tööjõudu - voorimehi, pakikandjaid, valvureid, paadimehi - ja kui pärisorja ühe aasta ja ühe päeva jooksul kinni ei püütud, sai temast vabatmees. Siiski jäid peaaegu kõik linnaeestlased Undeutsch'ideks (mittesakslasteks) - alamast klassist ja minimaalsete kodanikuõigustega väikeomanikeks, pärisorjadeks või koguni orjadeks.

Tänapäeva tartlannad võivad küll esineda kui peened daamid, ent keskaja eesti tüdruk oleks Tartus heal päeval kasinud potte ja panne, halval lampkasti.

Linna juhtisid raehärrad, kes kuulusid kinnistesse saksa gildidesse. Suurgild kontrollis hulgikaubandust, Väikegild poode ja töökodasid.

Gildi liikmeks ei pääsenud keegi, kes end eestlaseks pidas. Kuna talupoegadele koole ei olnud, oli eestlastel ilmselt niisama hästi kui võimatu õppida saksa keelt, et oma olukorda parandada.

Pulli Hansul see õnnestus. 1608. a sai Hansust Tartu kodanik ja 1634. a, kui linn kuulus Rootsile, võeti ta Suurgildi liikmeks. 

Kui sakslased 1645. a Hansu poodi röövisid, kaebas ta kuninganna Kristiinale, kes 1649. a käskis rael meest aupaklikumalt kohelda. Lõpuks lubati Hansul eesti kirikust saksa omasse üle minna ja ta assimileerus.

Edaspidi nõrgendas keisrinna Katariina II gildide võimu, kui kaotas liikmeks võtmisel rahvuse privileegi.

Gildid püsisid peamiselt klubidena, kus käidi suhtlemas, kuni Eesti Vabariik need 1920. a kaotas koos seisustega.

Elame, näeme.