1987. aasta suvi oli kehv – jahe, sadas palju, kohati oli tormine. TPI tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri dotsent Peeter Kross, Estonian Business Schooli endine rektor, tegutses kogu suve TPI majandusteaduskonna vastuvõtukomisjonis.

Ühel augustikuu päeval helistas Krossile endine kolleeg, toonane EMI direktor Jaak Leimann. Leimann ütles, et oli plaanikomitees Edgar Savisaare juures nõupidamisel, kus otsustati kokku panna töörühm, kes tegeleks küsimusega, kuidas ENSV majandust tulevikus paremini juhtida.

Leimann kutsus Krossi 18. augustil kella 10ks plaanikomiteesse selleteemalises arutelus osalema. Ettepanek oli Krossile huvitav, ta nõustus kohe. Krossi töörühma kutsumise põhjuseks oli asjaolu, et ta oli 1984/85 õppejõuna viibinud teaduslikul stažeerimisel Soomes ja valdas seetõttu tol ajal suhteliselt hästi Soome majandusega ning sealsete firmade juhtimisega seotud küsimusi.

Mõeldud, tehtud. 18. augustil 1987 kell 10 oli Peeter Kross plaanikomitees. Sealse parteikomitee nõupidamiste ruumis oli tol päeval kaheksa inimest: Jaak Leimann, Õpetajate Täiendusinstituudi dotsent Tiit Made, Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja Siim Kallas, ENSV Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli nõunik Rein Kaarepere, TA majandusinstituudi direktori asetäitja Olev Lugus, TRÜ vanemteadur Ivi Proos, ENSV Plaanikomitee osakonnajuhataja Edgar Savisaar ja Peeter Kross.

Arutelu juhtis Savisaar. Ta lindistas jutuajamise ka diktofonile. Teema: mida saaks ENSV majanduse paremaks juhtimiseks ära teha? Arutelu oli hoogne, küllaltki vabameelne. Alguses sai kohe kokku lepitud, et kui juba arutada, siis pakutakse välja midagi radikaalset.