Nii aeti tähtsat üleliidulist asja
Igor Jeltsovi teine täispikk kunstiline film “Ühe katuse all” jõuab kinodesse 1963. aasta jaanuaris. Oluline on märgata, et film linastub mõnepäevase vahega Eesti NSV ekraanidel ja nn üleliidulisel ekraanil.
Selle filmiga aetakse arvatavasti mingit üldisemat, üldrahvalikult ja üleliiduliselt tähtsat asja. Või on lihtsalt suure riigi kinovõrgus aasta alguseks vaja näidata euroopalikke nägusid, pisut läänelikumat elu, seda, mida üks Pribaltikas valminud kinoüllitis pakkuda võibki.
Kuuendiku planeedi järgi
NSV Liidu Kinokomitee kunstiliste filmide peavalitsusel peab olema selle filmiga mingi oma plaan, sealsed filmivoogude programmeerijad vaatavad ju asju kuuendiku planeedi mõõtkavas, mitte 600 kinopunktiga (nii neid filminäitamise kohti tollal meil nimetati) tühise ääreala piirides.
Suure skeemina kordab Hans Leberechti jutustuse ainetel vändatud “Ühe katuse all” Aleksandr Mandrõkini viis ja pool aastat varem valminud kolhoosilugu “Pöördel”.
Nii lihtne “Ühe katuse all” lugu siiski ei ole, ehkki “endise” ja “uue” vastandamisega on tegu siingi. Kolhoosi juhtimise võtab endiselt esimehelt Mari Põdralt üle Peeter Arro — osatäitjad vastavalt lätlanna Dzidra Ritenberga ja Rein Aren.
Uus esimees asub koos oma abikaasa Lainega (Ita Ever) ja poeg Priiduga (Olav Osolin) elama sama katuse alla, kus on endise esimehe ametikorter. Selline tegelaste asetus kirjutab ette filmi žanri — psühholoogilne draama. Kolhoosikorra tingimustes.
Mari on jõuline enesekehtestaja, ta on kolhooside algusaja, stalinistlike loosungite ja kampaaniate ajastu täht. Ta peab end ausaks kommunistiks, kes on alati teinud seda, mida partei nõuab. Partei aga, nagu teame ajaloost ja kas või Peeter Simmi “Ideaalmaastikust”, on nõudnud lollusi ja tihti seda, mida põllunduse edenemiseks pole kas üldse vaja teha või on vaja teha teisiti.
Mari Põder on majandi sisuliselt kraavi juhtinud. Ja nüüd ilmub mees, kes tahab kõike teisiti teha ja tema valitaksegi kolhoosi esimeheks.
Mari on ühtäkki tarbetu. Ja uus mees on kena mees. Mis sest et kena naise abikaasa ja poja isa. Mari on kogu elu pühendanud partei käskude täitmisele, nüüd on ta hing haige.
Kolhoosidraama võlu
Igor Jeltsov on noor lavastaja, kes mängib kindla peale. Kõdu-Lääne diversantidest jutustanud “Kutsumata külalised” on tema ametlik reispass Eesti kinematograafiasse, mille uuemat algusaega võibki tähistada kolhoosidraama “Ühe katuse all”.
Kuigi on stalinismi leebe hukkamõistmise aeg, ei lähe Jeltsov libedale teele ega ütle otse välja, et Mari on vana stalinist ja selliste koht ongi ajaloo prügikastis. Lavastaja väldib sotsiaalset temaatikat, väldib poliitikat, katsudes jääda psüholoogilisele pinnale, eri mõtlemisviiside konflikti pinnale, ka mehe–naise intrigeerivate suhete pinnale. Võimukas Mari on ju omamoodi veetlev. Ja Rein Areni mängitud Peeter on kena mees.
Võib-olla selles ongi filmi “Ühe katuse all” võlu tänapäevase vaataja jaoks. Käsitletakse üksilduse, elust kõrvale jäetuse, võõrdumise temaatikat, ja seda ajas, kus riigi juht karjub kõnetoolist, kuidas NSV Liit varsti Ameerikast mööda kihutab…
Niisiis — Igor Jeltsov mõtles igati moodsalt, teda huvitasid filmitegijana pigem eksistentsiaalsed teemad, mitte kolhoosikorra viljastavad või mitte nii viljastavad tingimused.
Stalinist Hans Leberechti jutustusele tuginev stsenaarium on noorele lavastajale arvatavasti piisav kattevari oma asja ajamiseks.
“Ühe katuse all” (1962)
- Režissöör Igor Jeltsov.
- Stsenarist Maria Smirnova. Hans Leberechti jutustuse “Ühes majas” motiividel.
- Operaator Mihhail Dorovatovski (1925–1995).
- Helilooja Veljo Tormis (1930).
- Kunstnik Rein Raamat (1931).
- Osades: Dzidra Ritenberga (1928–2003), Rein Aren (1927–1990), Viiu Härm (1944), Ita Ever (1931), Olav Osolin (1953), Rudolf Nuude (1909–1980), Pauli Rinne, Jüri Järvet (1919–1995) jt.
Viiu Härm: See polnudki mul esimene filmiroll
“Sellesse filmi sattusin samal aastal, kui lõpetasin keskkooli,” meenutab Viiu Härm. “Aga see polnudki mul esimene, keskkooli ajal tegin kaasa Leida Laiuse filmis “Õhtust hommikuni”. Enne seda olin olnud ka episoodilistes osades “Laulu sõbras” ja “Perekond Männardis”.”
Viiu Härmi sõnul otsis Tallinnfilm tol ajal koolidest oma kartoteeki võimalikke noori näitlejaid. “Sinna oli ilmselt ka minu foto sattunud. Kui mind Kaupmehe tänavale stuudiosse kutsuti, ehmatas Leida Laius ära: “Oi, vabandage!” Neil oli vaja osatäitjat naise, pealegi lapse ema rolli, aga kohale ilmus valge kraega tumesinises kleidis kooliplika. Imelikul kombel mind filmi ikkagi lõpuks valiti.”
Filmis “Ühe katuse all” mängis Viiu Härm tüdrukut nimega Vaike. Kaasnäitlejaist on Härmile kõige enam meelde jäänud vana näitlejanna Elsa Ratassepp, Valdeko Ratassepa ema, kellele see oli elu esimene filmiroll.
“Ühe katuse all” võtted toimusid Viljandi lähedal Olustveres. “Seal olime kogu suve suurde sügisesse välja. Mul oli selline võte, kus ma pidin kapron-kleidis jooksma lagedal väljal tohutu tuule käes.
Seda tehti Viljandi järve kaldal vanal lennuväljal. Seal oli juba lundki maas. Tehti nagu ikka lõpmata arv duubleid ning ma mäletan, et mul hakkas väga külm.”
Veel meenub Viiu Härmile, et võtete aegu elas kogu meeskond ühes Viljandi väikeses hotellis. “Vahepeal elasin lausa ühes toas Ita Everiga. Sellest ajast on ta mulle jäänud väga hingelähedaseks inimeseks.”
Seda filmi pole Viiu Härm vaadanud vähemalt kümme aastat. Ega vaata ka nüüd, mil see ETV 2 ekraanile jõuab, sest tema ja Paul-Eerik Rummo maakodus Hiiumaal nimelt polegi telekat.
ILMAR PALLI
