Nõiakunsti õpperaamat: mahukas teos sõnamaagiast
Mare Kõiva.
EKM Teaduskirjastus 2019.
780 lk.
Loitsupärimus moodustab eestlaste vaimsest pärandist kaaluka osa. Tõenäoliselt teadis veel sadakond aastat tagasi ja hiljemgi mõningaid traditsioonilisi kaitse- ja ravisõnu igaüks ning neid pärandati põlvest põlve – osalt kuni tänapäevani välja.
Spetsiifilisemad ravilausungid olid aga pigem rahvaarstide pärusmaa ja paljusid neist hoiti nende mõju säilimise huvides salajas. Ka rahvaluulekogujatel on tulnud vahel kasutada veenmistaktikaid, et neid nõiasõnade osas üldse jutule võetaks.
Mare Kõiva hiljuti ilmunud teos “Eesti loitsud I. Arstimissõnad” on kommenteeritud akadeemiline antoloogia, mis toob lugejani ligi 800 leheküljel tüpoloogiliselt korrastatud raviloitsude korpuse. Lisaks väga erinevate füüsiliste hädade puhul kasutatavatele loitsudele leidub teoses laiema suunitlusega tekste, mille eesmärk on olnud näiteks haiguste ennetus, unehäiretest või alkoholismist vabanemine, ehmatusest või hirmust ülesaamine ja vaimse tasakaalu taastamine.
Ilmumine sattunud sobivasse aega
Loitsudes esinevad sisendusjõulised kordused aitavad juba psühholoogiliselt subjektiivsele turva- ja heaolutundele kaasa. Sisemist enesekorrastust toetava loitsu näitena olgu toodud järgmine: “Õhtu hilja, hommiku vara, ehmatus eemale mingu, kartus kaugele jäägu, süda kõvaks kui kivi, vait kui maa” (Pärnu; Kihnu, 1938).
Teose ilmumine tundub olevat sattunud sobivasse aega. Üldiste globaliseerumistendentside vastukaaluna on huvi põliste omakultuuri ilmingute vastu taas tõusuteel ning paljud alternatiivsema lähenemisega ravijad ja massöörid kasutavad vanu ravisõnu jätkuvalt ka oma igapäevapraktikas.
Loitsutekstide lugemisel on siiski asjakohane silmas pidada nende omaaegse kasutamise konteksti – oli ju suur osa teaduspõhisest meditsiinist siis veel sündimata ning ravivõtete juures mängis olulist rolli traditsioon, kogemuspõhisus, intuitiivsus ja patsiendi isiksusega arvestamine.
Loitsutark pidi lisaks arvestama teatud piirangutega, näiteks veresõnade tundja pidi eemale hoidma õllepruulimisest, kuna tema teadmiste vägi oleks võinud õlleteo rikkuda, takistades õlle käärimist või sobiva maitse saavutamist.
Raamatu uurimuslikus osas avab autor põhjalikumalt loitsude ülesehitust, keelekasutust ja poeetilisi võtteid, mõttesisu ja funktsioone, nende kasutuse juurde kuuluvaid rituaalikomponente. Tõrje-, kaitse- ja raviriituse keskmes oli tihti sümboolne matkiv tegevus, mille kommentaariks või täienduseks oli samal ajal esitatav loitsutekst.
Näiteks järgnev soolatüügastest vabanemise kirjeldus hõlmab nii sõnalise osa kui ka sellega haakuva tegevusosa, lisandub veel kogu protsessi salajashoidmine ja eriline toimumiskoht – saun: “Söö küpsetatud siapekki (salaja, et keegi ei näe ega tea) nii, et kamar järele jäeb. Kamaraga hõeru soolatüikaid, öeldes: “Kaduge!” Viska üle pahema õla saunakerisele, öeldes: “Seal teil paras paik!”” (Karksi, 1893).
Eesti loitsude erilisus on looduslähedus
Teoses pannakse rõhku ka loitsupärimuse ajaloolise mõõtme vaatlemisele. Antakse ülevaade loitsude uurimisest läbi aja ja vanematest allikatest, millest eestikeelseid nõiasõnu leida võib. Kuigi vanimad säilinud kirjalikud andmed sõnadega ravimise kohta Eesti alal pärinevad XIII sajandi esimesest poolest, on väljaspool kahtlust, et loitsude kasutamine ulatub siinmail palju kaugemale minevikku.
Raamatu lugeja saab muu hulgas aimu, mil määral sarnanevad eesti nõiasõnad vanade kõrgkultuuride loitsuvaramuga ning kuivõrd võib siinses sõnamaagias leida algupärast ja erilist – näiteks eristume ilmselgelt saunasõnade rohkuse poolest, seevastu kohtab eesti loitsudes suhteliselt vähe pühakute appihüüdmist, kuigi Jeesust ja Neitsi Maarjat kõnetatakse neis sageli. Silma torkab eesti loitsude looduslähedus, näiteks loodusolendite ja -objektide kaasatus.
Meditsiini arengu ja elatusalade muutumise tõttu on osa loitse ehk tänapäeval oma kunagise aktuaalsuse minetanud, ent on küllaga ka sellist traditsioonilist sõnamaagiat, mis pakub inspiratsiooni veel XXI sajandilgi. Ilmunud loitsuantoloogiast leiab oma iva nii pärimuse-, ajaloo-, keele- kui esoteerikahuviline.
