“Vene ajal tehti Eestis korralikku õlut ainult Saaremaal, sest nende sisseseaded olid pärit Tšehhoslovakkiast. Tänapäeva tehnoloogia teeb muidugi imet,” teab 22 aastat Tartu tehast juhtinud Tarmo Noop. Ja viib Maire Aunaste tehast vaatama.

Nõukogude ajal tuli pudelite villimise liinilt 6000 klaaspudelit tunnis, nüüd 30 000. Plastpudeleid koos sisuga jõuab pakkimisrobotini igas tunnis 18 000. Fotorobot kontrollib iga toote absoluutset puhtust. Kui peaks näiteks juhtuma, et pudelis on juuksekarv, siis fotorobot on halastamatu ja saadab praaki. Pakkimisrobotit võiks vaatama jäädagi: üks masin teeb ööpäevas ära 18 inimese töö…

“Kas olete kokku löönud, kui palju pidanuks, võrreldes robotiga, maksma 18 naisele?” küsin.

“Oh, see robot on ennast juba ammu ära tasunud!” teab tehase juht, kelle pea on arve iga päev täis. A.Le Coqil on üle 3000 kliendi ja nende toodang rändab 45 riiki.

Aga kas teate, kes tarnis õlut eelmise sajandi alguses Talvepaleesse tsaari õukonnale ja veel 80sse Venemaa suuremasse linna? Õige, vastus on A.Le Coq.


Avalehele
13 Kommentaari
Loe veel: