Andrus-Mölder Autor: Valdek Alber
Lõpetasite just raadiomajas oma 53. eetrivestluse riigita rahvastest. Kes täna kõne all olid? Rääkisin friuulidest, on selline rahvakild Kirde-Itaalias. Tõsi, neid on seal üle poole miljoni. Artur Rinne laulis kord: „Hiiumaa, Hiiumaa, palju maid sust väiksemaid...” Õigesti laulis. Jah, oma ligi tuhande ruutkilomeetriga on ta suurem üsna mitmest riigist, riigita rahvaste asupaikadest rääkimata. Sääraste mõõtude kõrval tundub Eesti lausa hiiglasena. Aga ainult tundub. Tegelikult on meil riigina lihtsalt vedanud. Eestil on kahtlemata vedanud. Suhteliselt viimase ajani olime maailmas (kui saareriigid kõrvale jätta) kõige väiksem rahvas, kellel oli oma riik. Praegu enam mitte. Montenegrolasi on kaks korda vähem. Eesti on tõsine saavutus küll. Väikerahvana suhtume omariikluse puudumisse, hõimude hääbumisse küllap valulisemalt kui suured rahvad. Aga asi vist ongi hull? Asi on palju hullem kui me seda endale teadvustame. Rahvusvahelised uudised on väga selgelt suurrahvaste kesksed. Enamgi – väikestel puudub õigus end isegi kaitsta. See loetakse hoobilt terrorismiks või muuks sarnaseks. Samas võib suurrahvas riiklikku terrorismipoliitikat üsna karistamatult viljeleda, keegi ei liiguta sõrmegi. Pealegi pole probleem ainult suurtes tegijates nagu Vene, Hiina, Türgi... Hullem on, et ka väiksemate seas kohtab sama poliitikat. Kogu lugupidamise juures Gruusia vastu ei saa ütlemata jätta, et oma abhaasidega ei ole nad just kenasti käitunud. Ka sealne Osseetia teab oma ajalugu teistmoodi kui see grusiinlastele meeldiks. Küll on hea, et meie pole kedagi ahistanud. Pole nagu jah, aga mitte headuse nimel, pole lihtsalt olnud kellelegi liiga teha. Vadjalaste hääbumist Ida-Virumaal ei saa päriselt meie teeneks lugeda. Setudega sama lugu.
Avalehele
1 Kommentaari