N-ö uuel iseseisvusajal on Eve Kivi lõiganud loorbereid Eesti kõmu- ja naisteajakirjade sangaritarina. Tema sarm, tema imeline võime püsida nooruslikuna läbi aastakümnete... Tema tormiline eraelu. Nõnda et tema 75. sünnipäeva puhul võib julgesti öelda: kõik teavad, kes on Eve Kivi. Ja vähesed teavad, kes taa õieti on.

Kuidas õnnestub Eve Kivi portreteerida neil, kes veetnud koos temaga päevi võtteplatsidel?

ML



Valentin Kuik

mängufilmi “Lurich” režissöör

Eve Kivi, no nii heas vormis, et kahju, et teda ei kasutata. Miks, ma ei tea, ma ise enam mängufilme ei tee. Temas oli ja on hoopis rohkem potentsiaali, kui aeg ja võimalused talle andsid.

Kokku puutusime siis, kui filmisin Lurichit, ja mul on siiani kahju, et olin sel ajal nii stressis ja ei suutnud talle midagi rohkemat pakkuda. Ada Lundveriga olid nad ikka mõlemad superdaamid, selle vahega, et tema on siiani.

Miks ta läbi aegade enamasti pisifilmirolle teinud on – ausõna, ei tea.

Mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem sunnib elu mind meenutama sellist sõna nagu saatus...

Raivo Trass

Hans von Risbieteri osatäitja
filmis “Viimne reliikvia

Seoses Eve Kivi juubeliga tuleb mulle muidugi esmalt meelde ühises filmis osalemine, aga ka muudki. Näiteks see, et oleme temaga mänginud ka telelavastuses “Elavad surnud”.

Kui “Reliikvias” me elukäiku pidi justkui kokku ei puutunud, siis tolles lavastuses mängisime küll lausa armastajaid.

No on ikka tore asi, et see daam niisuguses eas niisuguses kauniduses on. Üks väike Eesti ime. Küllap on siin koos kõik – nii juhus kui geenid, aga vist peamine ikka iseenese eest hoolitsemine. Ja ennäe, on ka ­tulemus.

Kui filmi juurde tagasi tulla, siis kaamera ees me kokku ei puutunud, aga filmi baaslaager oli ühine, seal Valga kandis Koiva ääres. Samuti Virtsu lähedal, kuhu Pirita kloostri makett üles ehitati. Siis elasimegi ju Virtsus kogu seltskonnaga ja võtteperioodid olid suhteliselt pikad.

Mis puutub tema lugematutesse filmirollidesse, siis ei tahaks siin hindajaks hakata. Minu arust on ta õnnelikul ajal sündinud. Suur ja ühine filmitööstus oli nii laial territooriumil, see ka ju üks eelis. Lisame juurde veel tema filmogeensuse, ja ongi tulemus käes.

Terje Luik

peaosade täitja filmis “Vallatud kurvid” ja “Ohtlikud kurvid”

Kõigepealt tahaksin talle muidugi sünnipäevaõnnesoovid edasi anda ja loota, et tal tööasjus ka kõik hästi läheks. Aga mis puutub meie ühisesse filmitöösse, seal “Vallatutes kurvides”, oli meil kokkupuuteid vähe, sest ühiseid stseene ei olnud just palju. Aga tuttavaks saime küll. Ta on must tsipake vanem ja siis tundus ta mulle kogenud näitlejana.

Hiljem elu meid eriti kokku ei viinud. Temal oli oma tee, minul oma, aga nüüd, juba kõrgemas vanuses, oleme igasugustel üritustel trehvanud.

Hardi Volmer

mängufilmi “Tulivesi” režissöör

Kui juubilarist juttu teha, siis üks, mis igal juhul tasub mainimist, on see, et teda vormiti ju õndsal nõukaajal staariks. Hoolimata sellest, et ta ligi poolesajas filmis ju peaosasid eriti ei mänginud, aga atraktiivsuse ja tolle aja mõistes “lääneliku” diivana ta üle Nõukogude Liidu ikka silma hakkas.

See sobis tollal tohutu hästi. Käis nii Nõukogude kui välismaa filmifestivalidel. Eksootiline ja põnev natuur. Seega võinuks temast eeldada, et kipubki edaspidi staaritsema.

Selline asi võib ju lihtsalt külge jääda. Vaat olen staar ja võtkegi mind sellisena. Aga nii palju, kui minul on rõõm temaga kokkupuudet omada, ei ole tema puhul seda staaritsemist sugugi märganud, ehkki omalt poolt seda lausa eeldasin. Seda kardetavat “vurhvi” ei leidnud mina küll mitte kusagilt.

Tore ja ladus oli temaga tööd teha, iseasi, kas ma suutsin tast maksimumi välja pigistada. Õnneks ei mäleta tööprotsessilt ühtegi momenti, kui ta oleks muutunud pirtsakaks või jonnakaks, nagu oleks võinud karta. Oleme Toomas Kalliga kahasse kirjutanud ka ühe näidendi, “Tähetolm” nimelt, kus nad sõbranje Adaga kehastasid ju sisuliselt iseennast.

Eks juba kirjutades arvestasime kogu trupi koosseisuga. Iga osatäitja, Eve kaasa arvatud, pidi asjasse suhtuma teatud humoorika üleolekuga, ja ta suhtuski. Veelgi enam, minu ootusi ta igal juhul ületas.

Peeter Jakobi

Ivo Schenkenbergi osatäitja
filmis “Viimne reliikvia”

Tohutult naiselik naine, põhjatult naiselik. Südamega elab, kuigi võtteplatsil me temaga eriti kokku ei puutunud. Hiljem õnneks küll, rohkem elus kui töös. Et ta eluaeg enamasti pisirolle on teinud, see on pigem mingi lavastajate ampluaakindlus, samas ei usu, et see n-ö liiga ilusast välimusest tuleb. Pigem on tegu mingi eelarvamusega, et aa, ta tegi seda ja seda seal väga hästi, olgu, las teeb meil ka sedasama.

Just nagu Jüri Järveti puhul. Grigori Kozintsev kutsus ju teda tegelikult narri ossa “Kuningas Learis”, aga Järvet ütles, et ta on kuningas, mitte narr, otsigu Kozintsev narr endale mujalt.

Aga igast inimesest ei ole alati enese pakkujat. Ju siis Eve ei ole ka see tüüp, ei ole sündinud staar.


Mati Põldre

mängufilmi “Need vanad
armastuskirjad” režissöör

Tegin kunagi filmi “Need vanad armastuskirjad”, seal oli tal üks pisike osa, nime järgi küll suur, aga tegelikult mitte nii suur. Aga see polegi tähtis. Ta tegi selle professionaalselt hästi.

Miks ta gigantseid rolle mänginud ei ole, mine võta kinni. Ju siis on mingi barjäär, millest on raske üle saada. Näe, “Reliikviasse” võeti ka lätlanna peaossa.

Aga muidu on temaga hea olla, tunneb ja teab kõiki, ning mis peaasi − ilusat naist on ekraanil alati hea vaadata. Ja kui vaadata, kuidas ta praegu välja näeb, noh ... kadestamisväärne.

Ingrida Andrina

Agnese osatäitja
filmis “Viimne reliikvia”

Nagu arvata võibki, tunnen Evet juba aastakümneid. Rõõm kuulda, et ta sünnipäevalaps on. Kui meenutada ühiseid võttepäevi, siis assotsieerus Eve mulle justkui üks päikene, täpsemini, isik, kes on täis päikeseenergiat.

Praegugi temast rääkides naeratan tahtmatult, sest see tema pulbitsev sisemine energia on sedavõrd kõikevaldav. Palju aastaid on möödunud, väga tihti me kokku ei saa, aga meelde on jäänud just see päikeselisus. Selle kiirtes suplen siiani.

Südamlikud õnnesoovid siit Lätist ja minu poolt eriti. Olen kindel, et Evel on olnud väga huvitav elu ja soovin, et see jätkuks samas vaimus.

Aleksandr GoloboroDko

Gabrieli osatäitja
filmis “Viimne reliikvia”

Kui ma Evest räägin, teen seda alati suure rõõmuga. Muidugi tean, et tal tuleb juubel, ja tean seda selle tõttu, et oleme ühest aastakäigust. Saime siin Venemaal muidugi ka juubelikutse, aga vanus ja olukord, antagu mulle andeks, on kord selline, nagu on. Ent juba kutse saamine ise oli meeldiv, oleme tõesti ammused sõbrad, ikkagi juba 69. aastast, sealt “Viimsest reliikviast”. Oli meil ju seal üsna kirev ja rahvusvaheline võttegrupp: lätlased, eestlased, venelased, ja eestlastest õrnem sugu oli esindatud just Evega.

Eve oli ja on erakordselt ilus ja andekas. Temaga oli väga huvitav mõtteid vahetada. Ta räägib ju väga hästi vene keelt, tõsi, kerge aktsendiga, ütleksin, naiseliku aktsendiga.

Peamine on see, et sealtmaalt alates oleme hiljem väga tihti kohtunud. Küll filmifestivalidel, küll mujal. Ka ise olen Eestis käies alati temaga kohtuda püüdnud. Armastan ja austan teda väga. Võtteplatsil polegi me rohkem kokku saanud.

Muide, Jaroslavlis tuleb peatselt filmifestival. Kavatseme kindlasti ka Evele kui Eesti esindajale selle puhul kutse saata. Pärit on ta küll Eestist, aga meile on ta nagu omainimene. Loomulikult saadame selle kutse ka ametlikult, aga saagu ta sellest soovist teada juba lehe kaudu.



Eve Kivi

ELUKÄIK

Eve Kivi

- Sündinud 8. mail 1938 Tallinnas.

- Olnud kaks korda abielus, poeg ja kolm lapselast.

- Tallinna Draamateatri õppestuudio 1959.

- Mänginud kokku ligemale 50 filmis, neist tuntumad on “Tagahoovis” (1957), “Esimese järgu kapten” (1958), “Vallatud kurvid” (1959), “Sampo” (1959), “Punane telk” (1969), “Viimne reliikvia” (1969), “Don Juan Tallinnas” (1971),” Briljandid proletariaadi diktatuurile” (1975), “Lurich” (1983), “Need vanad armastus­kirjad” (1992) jpm.

- Töötab Kanal 2 reklaamitoimetuses.

- Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus 1983.