Visa mänd on meie tähtsaim ja levinuim puuliik. Need Ootsipalu pedakad kasvasid aga kõige kõrgemaks. Ingmar Muusikus

Põline tee kannab Võrumaal Veriora mõisa juurest Lepasaare raudteejaama. Tee ääres mõhnastikud, palumetsad, “palu”-lõpulised paigad – Palumaa. Kunagi leidus sealkandis, Leevi ja Orava vahel rohkem põllumaid, aga neist on jäänud vaid sammaldunud kivihunnikuid metsadesse … ja nüüdseks ka mälestusi metsavahikordonitest.

Seisad ja vaatad teda: eakal pedakal koor nagu krokodillinahk, ja vaatad üles: puud muudkui lähevad pilvede poole. Ilus mets! Ja paiga nimeks Ilumetsa. Samanimelise metskonna ülemale Kaarel Tiganikule jäi 1980ndate alguses silma männik, mille servas asuvaid puid oli vaigutatud – mis tähendas, et peagi järgneb lageraie.

See männik oli nii uhke, et Tiganik pani ta metsise mängualana kirja – mis tähendas, et lageraie jäi ära. Metsise tegutsemise jälgi oli metsaülem ümbruskonnas märganud küll, ja kuulnud vanemate elanike käest seal kunagi asunud savionnidest, kust Orava mõisnik mõtuseid passis.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: