SÕNAMÄNGE

TARMO VAARMETS
Keelatud raha võtab keeletuks.

Beežikas

hunnitu

viisakas

maasikas

viisata

peesitas

maas sita-

hunnikus.

ANEKDOOT


HEIKI RAUDLA huumorikogust

Ülekuulamine kapos. Kahtlusalune: “No mis spioon ma olen, olen oma inimene, eestlane!” Kapo ametnik: “Kohe kontrollime. Milliste sõnadega algab Eesti hümni teine salm?” Kahtlusalune: “Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand.” Kapo ametnik: “Aitab küll! Jäitegi vahele. Paljud eestlased ei tea korralikult esimestki salmi…”

KIIKSE

ANDRES ÜLVISTE

Ei aita ka

võimatu sõim,

kuni kehtib

sõimatu võim!

Kuidas

vaigistada valu,

kui on

valus vaikus!?

Ma koheselt

pöörduks,

aga kinni on

pöörduks!

Milleks panna

pearõhk

sinna, kus on

reapõhk!?

Töömees raius

kirvega,

nii et

seda nägu!

TÕRRE PÕHJAST

JOSEPH ADDISON

Inimesed ei võta vastu midagi niisuguse vastikusega kui nõuandeid.

JUHTUNUD LUGU

HEIKI RAUDLA huumorikogust

Kord Jaltas olles külastas sõber Anton Tšehhovit, kes istus verandal ja tema kõrval toolil lebas suur merebinokkel. “Minu päästja,” naeratas ta ja osutas binoklile. “Mis mõttes päästja?” – “Aga väga lihtsalt. Tuleb keegi mulle külla ja hakkab rääkima, muudkui räägib ja räägib. Ma võtan binokli ja hakkan sellega vaatama. Päeval vaatan merele, öösel taevasse. Siis näib külalisele, et ma mõtlen millestki väga tõsisest ja sügavast asjast, ta kardab mind segada ja vaikib.”

Mõne aja pärast läksid mehed aeda ja istusid pingile. Tuli üks daam ja hakkas rääkima tema teostest. Tšehhov vaatas kord ühele poole, siis teisele poole ja hüüdis teenijannale: “Ole kena, too binokkel!”

SAJANDITAGUNE NALI

SIRJE A. REI kogust
Koolmeister püüdis tunnis koolilastele ära seletada, et Piileami eesel tõesti rääkis. Üks poiss muigas selle jutu peale kahtleva näoga. Seda nähes tõukas pahane koolmeister poissi jalaga. Poiss ei jäänud aga vagusalt istuma, vaid ütles: “Koolmeister, teie tahtsite ju meile Piileami eesli rääkimisest kõnelda, aga mitte näidata, kuidas ta takka üles lõi.”
Rehkenduse tunnis seletab koolmeister lastele, et mitte kõiki asju ei või kokku arvutada: “Kui näiteks kaks hobust ja kaks lehma kokku arvame, siis ei saa meie mitte neli lehma või neli hobust.” – “Aga,” ütleb väike piimarentniku poeg vahele: “Kaks toopi piima ja kaks toopi vett annavad ühtekokku ometi neli toopi piima.”
Koolmeister: “Noh, Peeter, kui su vend sinu käest sada rubla laenab ja igal aastal kümme rubla tagasi maksab, kui palju jääb tal veel kuue aasta pärast maksta?” Peeter: “Sada rubla!” Koolmeister: “Kulla poiss, sina ei tunne enam ükskordühtegi!” Peeter: “Võib-olla, aga oma venda tunnen ma küll – ta ei maksa midagi tagasi!”
Koolinõunik Tartu koolis: “Teie, kallis Julius, olete läbi kukkunud, sest teie ei tea isamaa maateadusest mitte midagi, ehk küll olete juba kolmas kord eksamil. Nüüd ei luba seadus teil enam eksamile tulla – mis te siis nüüd nõuks võtate?” Julius ohates: “Oh, Eestimaa, mind sa enam ei näe, ma lähen ära – Rakveresse elama!”
Grammatikatunnis püüab koolmeister lastele ära seletada, mis vahe on sisseütleval ja seesütleval käändel. “Ütle mulle, Juku, kus on nina, kas näosse või näos?” Jukul on kohe vastus valmis: “Näosse.” Koolmeister: “Ei, see on vale vastus! Kui sa metsa lähed ja puuoks sulle vastu silmi lööb, kuhu ta sulle siis lööb, kas näosse või näos?” “Näosse oli vale,” mõtleb Juku ja ütleb siis: “Näos.” Koolmeister: “Ei, see on jälle vale! Noh, kus on sinu nina, Juku?” Juku pea on nende küsimuste ja vastuste peale päris segane ja ta vaikib. “Noh, lapsed, kes teab, kus nina on?” küsib koolmeister. Sügav vaikus. Viimaks tõstab Mikk käe üles ja hüüab: “Mina tean, kus nina on!” Koolmeister: “Ja kus siis, mu poeg?” – “Pealpool suud!” vastab Mikk kindlalt.
Kooliõpetaja: “Paul, ütle, kui sa tahaksid maja osta, mis maksab 10 000 rubla ja sul oleks ainult 3000 rubla, mis oleks sulle siis veel tarvis?” Paul (ruttu): “Rikast naist!”
Väike tüdruk küsib ema käest: “Mamma, mis tähendab “petetud mees”?” – “Ah, mina ei tea seda,” vastab ema. Laps vaatab siis isa poole ja küsib temalt: “Noh, aga sina, papa, tead seda muidugi?”