Foto: filmiarhiiv

Juba esimesel suurel vaheajal nägin teda istumas meie muusikaklassi klaveri taga ja mängimas šlaagreid tolleaegsest kultusfilmist “Päikesepaistelise oru serenaad”. Õige harmooniaga, õige tempoga. Ta mängis juba siis heades orkestrites koos professionaalidega. Praegu öeldaks, et bändides, aga see on minu kõrva jaoks üks inetu sõna.”

Dirigendiametist ja koostööst pillimeestega selgitas maestro: “Samas on igal orkestrandil muusikast oma nägemus. Mängima peavad nad ju koos. Ilma dirigeerimiseta saaks mängida näiteks mõnd konstantse rütmiga teost, isegi klassikat − Franz Joseph Haydni ja Wolfgang Amadeus Mozartitki. Romantikutel on rohkem tempomuutusi, näiteks Pjotr Tšaikovskil on palju rohkem rubato’t ja tempomuutusi. Seal peab mingi koordineerija küll olema.”

Ja jätkas: “Hingamisega sama lugu. Dirigent hingab iga Auftakt’i ees. Uuringuid vist tehtud ei ole, aga kui dirigent dirigeerib, on süda ja kopsud pidevas treeningus. Pealegi seisab ju dirigent alati püsti. Võib-olla vanemad maestrod proovide ajal istuvad, aga laval on nad püsti kõik.”

Jutuajamine toimus vahetult enne Peeter Sauli 80. sünnipäeva, ühestki välja öeldud mõttest ei kumanud läbi väsimuse märke. Otse vastupidi.