Peeter Volkonski 1970. aastal kooli näärikavas "Peetrikese unenägu". Erakogu

Saate võttepaigaks on Laulasmaa, kus kooridel on abiks Gerli Padar ja külalisena Lauri Pihlap.

Keilas koolis käinud Peeter Volkonskile meenub esimesena, et Keilas olid omal ajal alati võimsad kontserdid. „Keila oli muusikaarmastajatele toona väga eriline paik ning tuntud üle Tallinna,“ rääkis Volkonski. Nimelt kui Tallinnas ei lubatud mõnel bändil mängida, tulid ja mängisid nad hoopis Keilas. „Korallide peost Lüürikute peoni,“ meenutas Volkonski.

Kooliajast meenub Volkonskile seik, mis talle siiani muige näole toob. Tol ajal olid eesti kool ja vene kool Keilas kõrvuti ning neid ühendas koridor. Eesti kooli söökla oli aga koridori keldrikorrusel ja sööklasse sai ainult läbi vene kooli. „Keskkooli ajal juhtus kuidagi nii, et eesti kooli WCs ei tohtinud suitsetada, kuid vene koolis vaadati sellele rohkem läbi sõrmede,“ rääkis Volkonski. Pärast söögivahetundi käiski ta klassivendadega just vene kooli pool suitsu tegemas.

Kui Paldiski rongides aga vene ja eesti kampade vahel rongikismad toimusid, oli Volkonski ainuke, kel eesti poistest oli privileeg vene koolis suitsetamas käia. „Selle põhjus oli see, et mina ei osalenud nendel kismadel ning vene kooli omad teadsid seda. Nad küll üritasid minult eesti poiste kohta infot saada, aga ma ei rääkinud neile midagi,“ meenutas Volkonski.

„Suvenaabrite“ võttepaiga Laulasmaa kohta jätkub omaaegsest "Viljaveski" saatesarjast tuntud Mati Naruskil ainult kiidusõnu. „Meri on vaid kilomeetri kaugusel ning mets samuti siin lähedal,“ rääkis Narusk. Ta on Laulasmaaga seotud 1980. aastatest, kui nende pere ühena viimaste seas sinna suvemaja jaoks krundi sai.

Maja on ehitatud sel ajal ning eriti suuri muutusi Narusk selle kallal teha ei taha. „Majasse peab alles jääma see algupärane hõng, mis meenutab tolleaegset Laulasmaad,“ rääkis Narusk. Suurt saaki liivastel maadel küll kasvatada ei saa, kuid iluaed ning vili on Naruski valdustes olemas. „Kui ma „Viljaveski“ saate lõpetasin, tõid fännid Viljandist mulle siia veskikivi õuele, ning ega see siis ilma rukkita olla saa,“ meenutas Narusk. Ta peab just selliseid väikesi asju oma suurimateks rõõmudeks. Kiitmata ei saa ta jätta ka oma endisest töökaaslasest naabrit, kes teda Laulasmaale elama kutsus. Kui vihmapilved lähenemas ja ta ise parasjagu suvekodust kaugemal viibib, helistab ikka naabrile ja palub aias midagi vihma eest varjule panna.