Kui talupoeg polnud ühegi nimega nõus, määras komisjon ise perekonnanime, just nagu kunagi mõisnikud olid teinud eestlastega.

Uute nimede versioone oli aidanud välja mõelda Akadeemiline Emakeele Selts (setudele) ja kohalikud vene kooliõpetajad (venelaste tarvis). Värske perekonnanime kinnituseks jätsid setud vastavasse kladesse ka allkirja või sõrmejälje.

Ivanist sai Ivo

1921. aasta sügistalvel läbi viidud aktsiooni käigus sai Petserimaal endale perekonnanime umbes 50 000 inimest.

Kohati eestistati ka eesnimesid, näiteks Timofeist sai Timmo, Ivanist Ivo, Stepanist Teppo, kirjutab ajaloolane Kalle Lõuna oma raamatus “Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940”.

“Nimesi võeti nii venelaste, kui ka setude poolt heal meelel,” resümeeris Petserimaa nimekomisjoni esimees Arnold Kõiv Eesti Ajalooarhiivis säilitatavas aruandes.

“Vaielusi tuli ette ainult mõnede venestunud setudega, kes igal tingimusel vene nime tahtsid saada. Ometigi läks lõppude-lõpuks ikkagi korda ka neile eesti nime määrata. Suurem hulk valisid enesele vanad “hõimunimed”, mis küll vahel kaunis kõlatud, kuid nime omanikule ikkagi niivõrd kallid, et neist loobuda ei suudetud. /---/

Lõpuks pean tähendama, et Petseri valda ei jäänud ühtegi vene nimega setut: osale tõrjujaist sai nimi sunniteel määratud, osa oli nõus vabatahtlikult nime vahetama.”

Nimepanemises osalenud Villem Ernits pidi veel aastaid hiljem setude “sundeestistamist” õigustama.

Ajalehes Kaja kirjutas ta 1927. aasta märtsis, et venelasi hoidus komisjon ümberrahvustamast ning andis neile täpselt seda laadi nimed, nagu viimased soovisid (99% venepärased, paar eesti nime, paar läti ja üks inglise nimi). Kuid setudele venepäraste nimede panemisest keeldumist pidas Ernits igati õigeks.

“Et meie setudele ja ingerlastele ei registreerinud neid Kusnetsove, Orlove ja Vinogradove, mida mõnelgi korral taheti, seda peame eneste teeneks,” teatas Ernits.

“Omakeelne nimestik oli aga loomulikult neile vaba, välja­arvatud üldtuntud perekonnanimed /---/. Kõige selle tagajärg on, et Setumaa ja Ingeri on praegu kõige rahvuslikumad Eesti vabariigi osad oma puht­omakeelse perekonna nimestiku poolest ja jäävad selleks niikaua, kuni meie, suuremaa eestlased, ei raatsi loobuda omist saksapärastest nimedest.”

Kõiv põhjendas oma aruandes ka neid juhtumeid, mil komisjon loobus eestipärase perekonnanime heakskiitmisest.

“Peamurdmist sünnitas sageli ka nime valik: jooksti nimelt tormi paarikümne kõige harilikuma nime peale (puie nimetused, Raud, Mägi jne),” nentis ta. “Kui oleks jätnud absoluutse vabaduse nimevõtjaile, siis oleks küll pool valda saanud ühenimeline.”

Sundkorras määramisele läksid sellised perekonnanimed nagu Rulli, Raudhain, Keriknurm, Õisvaher, Varbhain, Varjulill, Käreoja, Sinihelmik, Võhumõõk, Siniladõv, Kattai, Mesiohak, Ilvik, Luusik, Kelgumäe, Keskmaa. Ka Kärmo, Mähak, Naabel, Kõrvik, Härjamaa, Ilmik, Keesik, Lõik, Mastik, Wesso, Luitsik, Pilm, Vähk, Mällik, Tedremaa ja Terak kinnistati perekondadele riigiametnike poolt.

Hulganisti said sundnimesid endale venelased, kuid need olid tõepoolest enamasti venepärased.

Külamehed tegid nalja

Kohati võib täheldada nimevalijate endi humoorikat lähenemist. Näiteks Vaartsi külas võtsid kolm naaberperekonda endile nimedeks Kalamees, Jahimees ja Puusep.

Petseri kloostris pensionipõlve pidanud ekstsensor Jüri Truusmann mõistis setude eestistamise hukka.

“Kui Eesti mingites sfäärides unistatakse Petserimaa estoniseerimisest, siis väidan ma kategooriliselt, et see asjatu unistus ei täitu kunagi, vastupidi — teenib siin pigem vene iseteadvuse ja rahvusliku vaimu kinnistumist,” tsiteerib Lõuna raamat Truusmanni käsikirja.

Ernits aga leidis, et eestipäraste nimedega varustatud setud elasid just 1920. aastate alguses läbi rahvusliku ärkamisaja ning Petseri 1922. ja 1924. aasta laulupeod olid setudele sama tähendusega mis eestlastele 1869. aasta pidu.

“Võtsin ise neist ja mitmest muustki Setumaa peost osa ja tean, missuguse sisemise huviga ja vaimustusega rahvas neist osa võttis,” kinnitas Ernits.

Lisaks perekonnanimedele muutusid Petserimaal eestikeelseks ka mitmed kohanimed, näiteks Obinitsa vald nimetati ümber Meremäeks ning Petseri linnas Uspenski tänav Tähe tänavaks jne.

Ilusad setu perekonnanimed

Adõr, Aidnik, Alauibo, Aotäht, Ausmees, Esätarõ, Hainamaa, Haljasmõts, Hallaöö, Hammas, Hani, Hapu, Heering, Heletuli, Hipi, Hoomatalo, Hunt, Hummal, Hänikene, Häätarõ, Hõbemägi, Ilves, Ilvemõts, Jahimees, Juht, Jänesmäe, Järvelill, Kalajärv, Kalamees, Kalamägi, Kalli, Karma, Kasak, Kasepuu, Kass, Kasu, Kasumõts, Kaustik, Kell, Kikkatalo, Kilk, Kirves, Kitsemägi, Kitsetalo,
Korgekivi, Korgekuhi, Korgeperv, Kroon, Kuld, Kuldkägo, Kuldnokk, Kullijärv, Kuningas,
Kuusealune, Külaniit, Külanurm, Kütt, Laevur, Luik, Luikjärv, Luikmägi, Luikoja, Lumbimikk,
Lumbitalo, Lõvi, Mahlakõiv, Matus, Mehekas, Mehiläne, Mesiohak, Metsatalo, Metsalind, Moliseja,
Mäeuibo, Mäekallõ, Mäekõiv, Mäesarapuu, Mõts, Mõtsamägi, Mõtsaviir, Mõtsavaht, Mõtsaluik,
Mürgimäe, Mürgiorg, Oroperv, Pai, Palo, Palopääl, Palotalo, Parm, Parts, Peipsi, Pidur, Pihotalo, Piibovars, Piiritalo, Pillitalo, Plekksepp, Pliin, Ploom, Pluum, Prill, Päike, Päiv, Pääsläne,
Pääväkene, Põllumees, Põlluvaht, Põllumiis, Roim, Räim, Sinihelmik, Sitik, Soepoeg, Suurpai, Talomiis, Talopoig, Tibu, Toonõkurg, Tsopatalo, Tänavu, Ubinhain, Udras, Uibouppin, Õisvaher.

Allikas: Eesti Ajalooarhiiv