“Istusime minu toas, suitsetasime ja kõnelesime sellest, kui viletsad me olime — muidugi terviselt viletsad, tahan ütelda. Tundsime end kõik haiglastena ja see tegi meid väga närviliseks. Harris ütles, tal olla vahel niisugune pääpööritus, et ta ei teadvat, mis teha. Siis ütles George, ka temal olla vahel pääpööritused ja temagi ei teadvat siis, mis teha. Mis minusse puutub, siis polnud mu maks korras.”
Nii algab loomulikult Jerome K. Jerome’i “Kolm meest paadis” — juba enam kui 130 aastat pidevalt trükis olnud klassikateos.
Neile, kellel teos siiani lugemata, võin anda lühikirjelduse: kolm linnavurlet lähevad sõudepaadiga jõereisile, kuid kosutava puhkuse asemel ootavad neid ees takistused ja hädad. Sõuda on raske ja vesi on külm, kartuleid on raske koorida ja veel raskem on avada ananassikonservi.
Muret valmistab, kas Iiri hautises käib ka vesirott või mitte ja kuidas ometi süüa külma rostbiifi ilma sinepita?
Ent raskustega võideldes virgub vaim!
Ja nii otsustame meiegi, et ilmtingimata on meil kosutuseks vaja kui mitte puhkust jõel, siis kindlasti vähemalt “Kolm meest paadis” väärilist piknikku vee ääres.
