"Samas on maapiirkondade toidupakkujad, kes tervislikke- ja rahvusroogasid pakuvad, nii ägedad ja omanäolised, et teevad silmad ette suurlinna tulede valguses olijaile," lisab Arro.

Avaldame järgmise loo Ehemaitse.ee sarjast “Mis on ehe Eesti maitse?”. Seekord vastas küsimustele Lääne-Saaremaal asuva Pilguse Mõisa perenaine ja tegevjuht ning EVEA volikogu liige Signe Sarah Arro.

Kui suuremal osal rahvastest on olemas n-ö rahvustoit ning teada-tuntud, nimelt seda maad iseloomustavad road, siis mis Sinule Eesti toidule mõeldes esmalt meenub?

Igal rahval on alati leidunud omal maal üht-teist ja kolmandatki, mida põske pista ja millest aastasadade-pikkuse harjumuspärase tarbimise tulemusel on kujunenud välja nn rahvustoit, millega rahvas on end elus hoidnud ja mis pärineb omalt maalt.

Nii on see olnud ka Eestis, kuid eestlaste igapäevane toit on viimase saja aasta vältel drastiliselt muutunud, nii aja kui ka mitmete muude asjaolude tõttu: tööstusrevolutsioon, sõjad, hariduse osatähtsuse kasv, kultuuri uperpallid, iseseisvumine ja taasiseseisvumine jne.

Tulenevalt meie kliimast ja looduskeskkonnast pidi sajanditetagune eestlane arvestama ka sellega, et kõik tema päevad ei olnud saama-päevad, küll aga olid kõik päevad sööma-päevad ning oskuslik suitsutamine, hapendamine, külmutamine, soolamine ja kuivatamine olid need säilitusviisid, mis võimaldasid laua katta ka nendel aegadel, kui aiast ja põllult midagi võtta polnud.

Kui sajanditetaguse Eesti pere toidulaual olid peamiselt teravili, köögivili, kaunviljad, marjad, puuviljad, metsaannid, liha, kala, piim ja piimatooted, munad, rasvained, maitseained (mesi, sool, köömned, kadakamarjad, sinep) ja maitsetaimed (piparmünt, pune, majoraan, roheline sibul, till), siis tänaseks on see pilt oluliselt muutunud ning üllatuseks pole enam ka kõige eksootilisemate kultuuride kasvatamine nii avamaal kui kasvuhoonetes (tomat, kurk, paprika, füüsal, viinamarjad, rucola jne).

Kui mõtled oma välismaalastest sõprade või tuttavate peale – mis neile on Eestis olles enim meeldinud, mida oled neile pakkunud?

Peadpööritava “toidurevolutsiooni” tulemusel pakun ma juba 20 aastat Pilguse Mõisa köögis omakoostatud retseptide järgi toiduelamusi külalistele nii lähedalt kui kaugelt, kombineerides kohalikku ja pärandkultuurist kantud ehedaid Lääne-Saaremaa traditsioonilisi roogasid kaasaegses võtmes.

Läänesaarlasena eelistan nii oma perele kui ka kaugemale külalisele esmajoones pakkuda piirkonna mere-, metsa-, aia-, põllu- ja maheda lambafarmi poolt pakutavat.

Kindlasti aitavad siin Saaremaal minu õnnestumisele kaasa ka kõik need ärksamad esmatootjad ja talupidajad kes igaaastaselt on valmis oma toodangut müüma.

On tõesti tore, et teadlike toidutarbijate hulk aasta-aastalt kasvab ja kohalik hooajaline tooraine, ühes oma puhaste maitsetega, on leidnud tee inimeste toidulauale ja südamesse!

Ainult läbi koostöö on täna võimalik lippu kõrgel hoida, et mõjutada ühelt poolt eestimaalaste igapäevaseid, tervisele kasulikke toitumisharjumusi ning teisalt püüdu kujundada Eesti toidust üks võimalikke visiitkaarte ja külastusmagneteid, ka kõige kaugemalt tulijaile!

Kuidas on lood Sinu kodus – kas eelistad koduseid roogi, mida enim valmistad, mis neist enim seondub Eesti toidu, Eesti köögiga?

Minu pere armastab süüa kodus ja eelistame suuresti Eesti kööki. Et pere kõik neli last on tänaseks täiskasvand ja pesitsevad omaette, siis on meil kujunenud traditsiooniks, et pühapäevased pärastlõunad veedame kõik kaheteistümnekesi koos ühise söömalaua ääres.

Olen tähtpäevade eel ikka tulnud lagedale ettepanekuga kusagile välja sööma minna, aga see pole õnnestunud. Mu vanem poeg ütleb siis alati toetavalt, et ta tuleb minuga meelsasti turule kaasa, aga tee ema sina ikka ise, sest see olevat palju toredam.

Tegelikult toimib see positiivses mõttes ekspertkomisjonina, sest see toit, mis paitab pereliikmete kõhtu, leiab tee ka mõisa menüüse, et külalistele sama pakkuda. Seega olen osanud meeldiva ühendada kasulikuga!

Kui külastad toidukaupluseid, kas Sinu pilk peatub esmalt kodumaistel toodetel või ei ole sellel Sinu jaoks suurt kaalu?

Oleme oma suure perega kirglikud eestimaise eelistajad ja turule või toidupoodi minnes otsib pilk esmalt alati kohaliku tootja poolt pakutavat. Sellest on kujunenud isegi teatav hasart.

Loomulikult ei õnnestu see alati kõiges, aga kui on valik, kas odavam Holland või kallim Eesti, siis kindlasti läheb käiku viimane variant. Samas ma mõistan ka neid leibkondi, kellede ainsaks ostuargumendiks ongi odav hind ja sageli soodsam imporditud toit.

Aga ma ei mõista neid toitlustusasutusi, kellede menüüd lubavad enneolematuid üllatusi Eestimaa loodusest ja seda, et “seisus kohustab”, kuid suur osa toidutoormest on ikkagi välismaist päritolu.

Küll on vahva, et alates 2015.a. septembrist, mil esmakordselt hakkasime tähistama toidukuud Eestis, on eestlaste toidulaud vähemalt septembrikuul kohaliku ja värske toiduga palju külluslikumalt kaetud saanud ning seob üheks suureks toidupereks kõik tavatarbijad ja müüjad, esmatootjatest, töötlejatest ja kokkadest rääkimata.

Seega julgen küll täna väita, et Eesti toit on pop!

Kuidas Sulle tundub, kas Eestis on piisavalt Eesti toitu pakkuvaid toidukohti, nii restorane kui kohvikuid kui ka catering ettevõtteid? Kas neid peaks enam olema?

Minu hinnangul on tõmbekeskustes toidukohti piisavalt, küsimus on vaid nende kontseptsioonis ja selles, kuivõrd nad on keskendunud Eesti toidu propageerimisele ja pakkumisele.

Maapiirkondades on aga nn halle alasid kahjuks palju, kus külaline jääbki tühja kõhuga, kui ta just külapoodi sisse ei astu. Samas jälle need maapiirkondade toidupakkujad, kes tervislikke- ja rahvusroogasid pakuvad, on nii ägedad ja omanäolised, et teevad üsna sageli silmad ette suurlinna tulede valguses olijaile.

Mind kõnetab palju enam ja motiveerib sööma minema sõnadepaar “perenaise lemmikroog” kui “peakoka soovitus”!