Pilpaküla asunik, maailmakodanik Boriss Jakovlev, tal on maailma pass. Kaader Filmist

Täispika dokumentaalfilmi režissöör on Eesti noorema põlvkonna dokumentalist Aljona Suržikova, kes vaevus ligi nelja aasta jooksul jäädvustama Tallinna Lennujaama ääres paiknevat Soodevahe nn pilpaküla asumit. Seal paiknesid endise sõjatehase Dvigatel töötajate aiamaalapikesed.

Sinna 38 hektari peale 1984. aastal sovhoos need ca 1500 inimest lahkelt lubas, aga nüüd pidi nende sitkemgi osa lennujaama nõudmisel platsi lõpuks puhtaks tegema.

Siirdeühiskonna kapitalism ju ei küsi, on sul ehk tarvis oma hingemaad keha ja vaimu toitmiseks.

Kapitalismi jalus

Film algab sinimustvalge lipukese heiskamisega kanakuudi moodi suvilaköksi katusele.

Lennuk lendab unnates üle, jätkuna kõlab hoogne ja vaimukas nõukanostalgiline tšastuška vene keeles.

Edasi püütakse pildile kapitalismile jalgu jäänud umbkeelseid, aga südamlikke ja elutahtelisi pensionäre, kellele nende vana kapsamaa on tõesti pidepunkt, kuhu aastakümnetega panustatud palju.

1960. aastatel (mõni ka varem) nad tööstuse tormilise kasvu ajal siia tulid või suunati, Dvigatelis töökoha, ühikatoa, hiljem korteri ja kapsamaagi said, ning nüüd seisavad lõpuks silmitsi lõhkise küna ees.

Sinise passi lootuses

Otse ei paista nad Eesti Vabariigile vaenulikud, pigem võib aduda riigikriitika kartust, pisikest pugemistki ühes kaamerasse esinemisega, et saada nii ihaldatud Eesti sinine pass, millel seisab takistusena ees nende pöördumatu umbkeelsus.

Põgusate portreede ja linnulennuliste elulugudega “Suur-Sõjamäe” tundub nagu probleemfilm, sotsioloogilis-antropoloogiline uurimus kunstilises serveeringus.

Filmis võib eristada peamiselt kolme kihiliselt vahelduvat komponenti: tüübid ja nende perekondlik taust, pisteliselt Dvigateli ja nõukogude (tööstus)poliitikat mustvalgetes arhiivikaadrites, kapsamaa olmelist konkreetsust.

Kuigi pilpaküla paistab olevat lipp lipi ja lapp lapi peal, ei seisa film koos sugugi ilma nõela pistmata.

Üks läbivaid õmblusi on metoodilise fotograafi Timo valikuline filmi lülitamine. Ennast lennukivaatlejaks nimetav fotokunstnik pildistab näituse tarvis Soodevahet ja selle asukaid.

See fotograaf-filmis-nõks töötab ladusas sümbioosis, mustvalge poliitmajandusliku kroonika jupid haakuvad lonkavamalt, kuid tundub vajalik kõrvalaines nii filmi suurema terviku kui vormi ja ka konkreetsete portreevisandite ilmestamiseks.

Endisi oskustöölisi, nõukogude proletariaadi eliiti, kes kunagi siia “nõukogude läände” suht lihtsalt hea töökoha ja eluaseme said, aga nüüd ikka veel nii armsa kapsamaa muredes tõmblevad, võib ju parastada või neile kaasa tunda, aga kõik on pöördumatult läinud ning filmgi on suuresti näoga minevikus kinni.

Endine treial või freesija või keevitaja või kes tahes osavnäpp pole oma kambaga 30 aasta jooksul suutnud korraldada ühistu orgaanilist funktsioneerimist. Nende ühtne hingamine on kaootiline, tragikoomiline Browni liikumine, seltsingulise organiseerumise asjus ja kapitalistlikus jurisprudentsis on nad lootusetult audis.

Seda režissöör Suržikova täispikk dokumenaal ka ilmekalt vahendab.

Kapsamaalised on nõukogude inertsi pantvangid, kes ammu harjunud, et keegi nende eest otsustab, korraldab ja teeb, justkui kõikvõimsa havi käsul. (Võrreldes nendega mõtlesid sotsialistlikud kolhoosnikud vahest rohkem ikka oma peaga, eriti just äärealadel.)

Maad on vaja ka uue aja vananenud tehasetöölisele, et puhkaks ja laeks vaim, et inimene saaks ise värsket leivakõrvast kasvatada, oma hingemaad harida. Mis siis et keset kuute, sarasid ja aiamaakökse!

Nüüd on aga nende õunapuud, kirsid, kartulid, peedid, porgandid, koerad, kassid, pardid (tiigikeses kodustatud sinikaelad!), kitsed ja siilgi, rääkimata vanakestest ja lastelastest sealt buldooseriga pöördumatult minema pühitud.

Jääb vaid filmi läbiv jätkusuutlik leitmotiiv: üle tühermaa latvade ja katuste madalalt undav lennuk.

Pilpaküla saab lennuraja

Aljona Suržikova “Suur-Sõjamäe” heidab dokumentaalkunstilises laadis hulga küsimusi, milles võib aimata etteheidet, aga see toon on sordiini all ning vastust, lahendust nendele küsimustele režissöör targu ei paku.

Teraselt on kätt hoitud sündmuste pulsil, näiteks salvestatud teleuudis, mille saab efektselt lavastades tagantjärele paigutada telekasse, mis tõstetud ühte pilpaküla hoovi.

Telediktor teatab: “Täna otsustas valitsus anda aktsiaseltsile Tallinna Lennujaam üle seitse kinnistut, sealhulgas pilpaküla aluse maa, et laiendada lennurada ja teha teisi vajalikke samme, et tõsta aastaks 2030 lennureisijate arv 6,8 miljoni inimeseni.”

Sellele järgneb kiletatud teadete naelpüstoliga plõksimine kuutide ja postide külge.

Sildile on eesti ja vene keeles kirjutatud: “Lugupeetud kodanikud! Novembris 2011. aastal alustab AS Tallinna Lennujaam laiendustööde ettevalmistamise raames maa-ala planeerimisega meile kuuluvatel kinnistutel: Kanali tee 50 ja Lennuplatsi, Suur-Sõjamäe 58, Suur-Sõjamäe 60.”

Miljonid tulevad?

Olulisem teatest aga on veel lugemata.

Täpsemalt: “Seoses sellega palume hiljemalt 01. novembriks 2011. a vabastada ja korrastada Teie poolt kasutatav maa-ala. Sellest ajast alates on nimetatud kinnistutel viibimine keelatud! Lugupidamisega AS Tallinna Lennujaam juhtkond. Lisateavet saab elektronposti aadressilt eve.lkootsman@tll.aero või telefoniga 605 8005.”

Helistasin lennujaama turundus- ja kommunikatsioonijuhi Erik Sakkovi mobiilile, kes pidas reaalseks 6,8 miljoni lennureisija tulekut 2030. aastal ja lubas, et kolme aasta jooksul ehitatakse lennurada Soodevahel 600 meetrit pikemaks, koos majakate ja muu märgistuse nihutamisega.

Ühest tahust vaadates võib filmi puuduseks pidada asjaolu, et režissöör pole võtnud kommentaare ASi Tallinna Lennujaam ninadelt, pole pilti jahtinud rääkivate peade arvamusi, kavatsusi, õigustusi (Sakkov keeldus mulle pilpaküla asju kommenteerimast).

Sellega on kas teadlikult või mugavusest kaotatud filmi sotsiaalpoliitiline pinge – pragmaatilise kapitalismi ja nõukogude tehasekollektivismi jäänukite otsene vastandus. Teisalt aga võis “Suur-Sõjamäe” selle nugade peale mineku vältimisega võita esteetilises plaanis, dokfilm jäi tooniühtsemaks ja kunstiliselt puhtamaks draamaks mõninga farsiliku kõrvalmaitsega.



FILM

Dokumentaal “Suur-Sõjamäe”

- Režissöör Aljona Suržikova.

- Operaator ja produtsent Sergei Trofimov.

- Monteerinud Aljona Suržikova, Sergei Trofimov
ja Julia Išakova.

- Toimetanud Marje Jurtšenko, konsultant Virkko Lepassalu.

- Diafilm 2013.

- Kestus 52 min.

- Esilinastub 5. sept kinos Artis.