Piret Saluri on praegu vabakutseline tõlkija – nõnda on ta leiba teeninud ka 1970–80ndail, vahepeal aga aitas üles ehitada Eesti riiki, me diplomaatiat ja rahvusvahelist, aga ka omamaist etiketti. Foto: Sven Arbet

Olite tükk aega presidendi kantseleis protokolliülem, siiamaani käiakse teie käest protokolli ja etiketi asjus nõu küsimas. Kuidas te sellele liinile üldse sattusite?

Lennart Meri kutsus. Ta oli ju Eesti saadik Helsingis, aga kaua ei jõudnud olla, valiti presidendiks. Kuid ta teadis mind. Kirjanikuna, väga palju aastaid juba. Seal saatkonnas olin ma diplomaatilise astme poolest esimene saatkonnasekretär, aga tegelikult olin – mina ütlen, et Meri sulane – tema abi. Pidasin ajatabeleid ja vastutasin ka saatkonna protokolli eest. Riiklik suhtlus, diplomaatiline kirjavahetus, mitmesugused tekstid, visiidid, vastuvõtud jne.

Ma olen niisugune korralik, pean asjad joones ja järje peal − see oli võib-olla põhjus, miks Lennart Meri mind kutsus.

Protokollitõed ei ole skeemid, 1-2-3-8, vaid ikkagi põhjendatud asjad. Kõik kulus ära, mis ma olin filmides näinud või raamatutest lugenud. Mul oli väga suur abi Soome välisministeeriumi protokolliülemast, kes oli – nüüd ma rõhutan – daam, ja keda keegi eriti ei sallinud.

Protokolliülem ongi üldiselt natukene ... vihkamisväärt. Ta nõuab igasugu asju, ja mitte alati pole aega seletada, miks.

Avalehele
11 Kommentaari
Loe veel: