Põnevaimad kodumaised pühapäevakirjanikud
“Mina olen pärit Vargamäelt,” tutvustab ennast esikromaaniga “Haigla” kohe romaanivõistluse võitnud ettevõtja Avo Kull. “Täpsemalt nelja kilomeetri kauguselt Vetepere külast. Ma ei ole õige kirjanik, ma olen pühapäevakirjanik. Kirjutan siis, kui mulle meeldib,“ ja naeratab. “Aga üldiselt meeldib.”
Avo Kull on tahtnud alati kirjutada. Koolis meeldis Avole üle kõige kirjandeid kirjutada. “Seal ma tundsin ennast ülihästi, see oli üks koht, kus ma sain kiita. Minu kirjandid loeti tervele klassile ette. Ma olin kõrvust tõstetud.”
Avo Kullist sai ülemus. Hakatuseks Põlva MEKis juhataja asetäitja. Ühelt ilusal päeval hakkas Avo kohalikule lehele joonealuseid jutte tõlkima. Tapal koolis käies oli Avo sorava vene keele suhu saanud.
“Tapa oli toona vene linn. Vene raamatukogu oli palju-palju parem kui eesti oma. Kõigepealt oli see kaks korda suurem, teiseks sealt sai tõeliselt head kirjandust.” Vene keel oli küll suus, aga midagi oli siiski natuke teistmoodi. “Nad küsisid, kas sa oled Volga sakslane.”