Avo Kull on tahtnud alati kirjutada. Koolis meeldis Avole üle kõige kirjandeid kirjutada. “Seal ma tundsin ennast ülihästi, see oli üks koht, kus ma sain kiita. Minu kirjandid loeti tervele klassile ette. Ma olin kõrvust tõstetud.”

Avo Kullist sai ülemus. Hakatuseks Põlva MEKis juhataja asetäitja. Ühelt ilusal päeval hakkas Avo kohalikule lehele joonealuseid jutte tõlkima. Tapal koolis käies oli Avo sorava vene keele suhu saanud.

“Tapa oli toona vene linn. Vene raamatukogu oli palju-palju parem kui eesti oma. Kõigepealt oli see kaks korda suurem, teiseks sealt sai tõeliselt head kirjandust.” Vene keel oli küll suus, aga midagi oli siiski natuke teistmoodi. “Nad küsisid, kas sa oled Volga sakslane.”

MEKis töötades võttis Avo vene kirjandusajakirja Niva ja hakkas sealt jutte eesti keelde tõlkima. Ajaleht Koit avaldas neid hea meelega. Ja nii kuus-seitse aastat järjepanu.