Hanno Tamm ja Vistla memoriaal SVEN ARBET

Porkuni ligiduses said 21. septembril kogemata kombel kokku Narva rindelt taanduvad Saksa väeosad ja Tallinna poole minevad Eesti Laskurkorpuse võitlejad. Alles lahingus avastas osa neist, et tegu on eestlastega mõlemal pool.

Lahingu aastapäevaks ilmunud raamatu „Porkuni vennatapulahing 1944” üks autoreist Hanno Ojalo teeb tapatalgust kokkuvõtte: „Ühe inimese täpsusega on ilmselt võimatu Porkuni lahingus langenuid nimetada. Hetkel võib öelda: Saksa poolel hukkus 125 meest ja Vene poolel 73 meest. Neist 99% eestlased. Lahingu võitis kindlasti Punaarmee, täpsemalt siis Eesti Laskurkorpuse väeosad. Osalenuid oli korpuse poolel 7–8 tuhat, vastaspoolel 1500.”

Ojalo rõhutab: „Porkuni lahing oli eriline selle poolest, et Teises maailmasõjas oli see suurima osavõtjate arvuga lahing, kus mõlemal poolel sõdisid eestlased. Päev varem toimunud Avinurme lahingus oli sama olukord, aga osalejate ja ohvrite arv väiksem.”

Vastse raamatu juures peab Ojalo tähtsaks, et juttu ei ole mitte ainult lahingust, vaid paljudest vapratest meestest ja naistest, kes pärast sõda hoidsid alles mälestust lahingupaikadest, matmiskohtadest, osalejatest. Ja kohe, kui ajad vabamaks läksid, hoolitsesid langenute mälestuse jäädvustamise ning Porkuni lahingu tegeliku, tõele vastava käsitluse avaldamise eest.

Avalehele
43 Kommentaari