Pranokkides vaimset tervist

Andrus Vaarik on “taastanud” või õigupoolest uuesti loonud kultustüki “Skangpoomijad”, kus ta ise kunagi mängis. Tollal lavastas Kaarel Kilvet. Vaarik on teinud aga täitsa oma tüki, vaimuvärske kunstiteose.

“Skangpoomijad” on algselt või olemuslikult lastelavastus, selles on lastelavastuse kude täitsa olemas, ja lapsed saavad sellest ka omal moel aru. Aga tegelikult on see muidugi näidend inimlikust tuimusest, võimusuhetest, mis nüristavad, ja sellest, kuidas väikese mässuga on võimalik maailma muuta.

Kaks päevavarast − Fass ja Tvoo (Kalmet ja Ojari, kunagises lavastuses muide Tõnu Oja ja Villu Kangur) − avastavad, et sõnadel pole enam õiget ... maitset ja sära. Ja seekaudu ka kogu maailmal. Nõnda hakkavad nad esmalt välja mõtlema sõnu, siis aga ka täiesti uusi vasteid nondele häälikukujudele, mis tulevad “tagumistest igemetest”.