Hommikul külmema mootoriga lühemat linnaotsa tehes on tulemus küll tubli liitri võrra kõrgem, aga kokkuvõttes ikkagi: kui saad väikese mahuga mootori, kuid ikkagi kenasti liikuva autoga piisavalt ökonoomselt pikki vahemaid läbida, on see tore tõdemus.

*

Prooviautol oli automaatkast, pakkumisel on aga ka traditsioonilisem manuaal. Vajadusele või siis sõitja temperamendile vastavalt saab valida sportliku, tavalise või pigem kokkuhoidlikkusele suunatud režiimi.
Kui oled hajunud juhina pige vähem gaasipedaalile vajutama, võib esialgu tunduda, et auto nagu ei ”lähe” piisavalt. Sel juhul on vaja kuulata eksperdi nõuannet, kes soovitab pedaali põhja suruda – sel juhul saate mõnekümneks sekundiks kasutada lisajõudu +20Nm. Kauemaks ju tegelikult põhjust polegi!

*

Juke on kõrge, minu hinnangul mõnusalt, isegi ootamatult mõnusalt kõrge. Roolis olles näed sisuliselt kogu sõiduvälja enda ümber, sinu ees foori lubavat tuld ootavast madalamast sõidukist natukene isegi üle. Ja autosse on – vähemalt keskealise või vanema juhi arvamust mööda – kergem astuda (ja istuda) ju pigem alt üles kui ülevalt alla! Et Juket on kliendi mõistes seostatud pigem naissooga, julgen teha oletuse, et kõrgem auto annab kasutusmugavust juurde ka juhul, kui sõitja parajasti seelikut kanda eelistab.

*

Rooli taga on hea. Esiteks ei jää selg ka pikkade tundide järel valusaks ega kisu sääremari krampi. Iste on suudetud kujundada selliselt, et roolis olemine tõstab su enesetunnet. Olen seda küll ka varem kogenud, aga väga harvadel kordadel.
Kõik juhtimiseks vajalikud klahvid ja näidikud on kas otse silmade ees või (lühema) käe ulatuses. Nn vana kooli juht saab läbi ka elementaarsega, aga varustust on küllaga. Auto hoiab ise sõidurada ja pikivahet, jälgib pimeala, vajadusel ka peatub ise. Pluss teabe- ja meelelahutussüsteemi Nissan Connect uusim versioon.

*

Eelkõige on Juke sileda maantee sõiduk. Viimane sai kinnitust kasvõi Viljandimaa värskelt, kuid mitte lõpuni hööveldatud külavaheteedel. Kui ikka veidi kiiremini kruustee augureale suundusid, ütles vedrustus kohe, et palun ära nii tee. Ning siis ütles veelkord. Kurvilist asfaldilinti sõi aga masin vägagi isukalt – sportlik vedrustus tähendab konkreetsel juhul ikka ringrajasporti, mitte rallikrossi.

*

Välimus on ka uuel Jukel jukelik. See tähendab, et kellele meeldib, meeldib endiselt, aga neile, kellele see tundub eklektiline või edvistav – siis nii ilmselt jääbki. Miskipärast tundub mulle uus siiski varasemast kenam: sportlikkus ja pühapäeva-auto edevus, kupeelikkus ja mõningane maasturilaadsus on senisest kenamaks tervikuks ühendatud. Ka 19-tollised veljed ei tundu priiskamisena.
Nii või teisiti on Juke turul oldud aastatega kasvatanud endale korraliku austajaskonna (miljon on müüdud!), ka Eesti teedel kohtab teda meeldejäävalt sageli.

*

Sisekujundus väärib välist lahendust: jõulised ümmargused õhuavad, nende kohal kõrguv ekraan, nn meeleoluvalguse triibud ustel ja ring ümber käigukangi saarekese. Kõige selle teostus tundus pigem külluslik. Kui vahendeid ja tahtmist, saab endale osta auto, mille istmetes on ka helisüsteem. Kuulasin läbi selle Led Zeppelini ja usun, et omaaegsed rokihiiud oleksid tulemusega rahule jäänud.

*

Mis mahutavusse puutub, siis kuigi uus on eelkäijast suurem, eelistaksin ma Juket kahe igapäevaselt inimese sõidukina. Jah, rohkem kui 400-liitrine pakiruum on piisav ka paaripäevaseks matkaks, kena kõrvitsa paneb veel kimpsudele-kompsudele lisaks, aga tagumine iste on pigem nende jaoks, kes eelistavad viisakat, natuke kokku pakitud asendit.