PROOVISÕIT | Täpselt selline GLB
Loomulikult on parem, kui sul on autoostuks lahedad võimalused – no umbes sellised, et saad ise valida, mida soovid ja siis mitte nuputada, kas vajalik summa ka laenu või liisinguga kokku tuleb. Aga loomulikult jookseb siin piir palgatöötaja ja firmaomaniku vahel – ja enamus meist on palgatöötajad.
Aga millest siis unistada?
Näiteks sellest lihtsast tundest, et näitad suunda, keerad maanteele, annad gaasi ja auto läheb. Vabatahtlikult, lustiga. Kusjuures tegemist pole mingi sportautoga, mille puhul sa mõtteis „mineku“ peale mängidki. Ei, GLB on tavaline (tavaline selle sõna erilises tähenduses) linnamaastur. Aga kiirendada ja vajadusel ka mööda sõita on temaga hea/väga hea.
Pigem on ainus mure, et sa mahuksid piirkiiruse või vähemalt politseinike tolerantsi piiridesse, sest kiirusetunnetus on kerge kaduma. Nii oli see kindlasti proovisõiduauto GLB250 4Matic puhul, mille mootori võimsuseks märgitakse 165 kW.
Kerge on kiirusetunnetus kaduma ka seetõttu, et sõit on väga sujuv, lisaks vaikne. Muidugi peaks mõiste ´vaikne´ autosõidu puhul olema võrdsustatud sõnaga ´loomulik´, kahjuks toodetakse ikka veel sõidukeid, milles sajakilomeetrise tunnikiiruse puhul
a) pole võimalik raadiodiktori tekstist aru saada;
b) pole võimalik kaaslasega vestelda.
Õnneks võis GLB puhul ka kiiresti sõites peenhäälestatud raadiost mõnusat muusikat kuulata ja samal ajal sõbraga vaiksel häälel pisut infot vahetada – kõiki ja kõike oli kuulda. Helisüsteem ise oli aga igapäevaselt kehvemaga harjunu jaoks muidugi paras ime. Muusika saab läbi selle hoopis teise näo ja värvi, heli valjemaks keeramine ei kurdista kõrvu, vaid toob esile üha uusi nüansse.
Kaasaegsemate rütmide puhul kujutad lausa ette, kuidas bassiheli väriseb laetalades. Tõsi, laetala on ka päriselt olemas: GLB-l on kaheosaline klaaskatus, millel õnneks ka kerge katteriie ette ja ära käib. Ei midagi enneolematut, aga kui juba, siis juba.
Valik äärest ääreni
Mõnus on ka kõiksuguste abinõude sõrmitsemise võimalus: esiteks mugav käetugi, millelt sõrmed ulatuvad väga hästi väga tundlikku arvutist tuntud ´sõrmeväljakut´ sõrmitsema. Valid väljaku servalt NAVI/MAP, RADIO/MEDIA või miskit muud ja saad selle tulemuse silmade kõrgusele jäävale ekraanile tuua. Nii ulatub pilk infot sirvides samal ajal ka teele.
Muidugi hoolitseb auto ka nende juhtude eest, et kui su pilk tõesti ajutiselt kusagile mujale kinni kipub jääma. Näiteks hakkad oma sõidureast vaikselt välja kalduma, annab ta sulle mitte just väga õrnalt märku, et sa juhtimise oma kontrolli alla võtaksid.
Teiseks: sõitsin väiksema liiklusega kõrvalteedel mingi rumala harjumuse tõttu mitte nn päris oma sõidureas, vaid pigem tee keskel – siis läks sõiduk päris kurjaks ja hakkas juba punaselt ähvardamagi. Aga võite kindlad olla – ikka sõitja kasu huvides.
Väga hea oli auto nn kõrvalt nägemise võimalus. Sattusin Saaremaal lubatud tormi otsimas käies kitsale (mitte kahe ega ühe, vaid kolmveerandrealisele) võsavahelisele rannateele, kus tuli vastu mitu sõidukit. Kuna neid oli silmaga hinnates rohkem ja mina loomult pigem tagasihoidlik, alustasin sadu meetreid pikka tagurdamist.
Tagurdasin nn pildi järgi ja väga edukalt. Lasknud vastu tulnud sõidukid vabadusse, võtsin taas ette sügavate lompide ja veidi pehme põhjaga tee, jõudsin soovitud sihtkohta ja laususin auto kohta taas mõned kiidusõnad. Lisamärkus: keskmine kütusekulu jäi minu sõiduringil 8,2 liitri juurde 100 km kohta.
Ei mingeid veiderdamisi
Loomulikult on Mercedesel mugavad istmed ja nende paika sättimise võimalus – istmekujulised klahvid on disainitud uste sisekülgedele. Ruumi on salongis parasjagu – kui laiutama (õieti küll pikutama) – kippuda, siis palju üle ei jää. See-eest pakiruumi või pakkida kahe pere kahe päeva varustuse, mis sisaldab ka väikest ööbimisvõimalust.
Mis GLB välisilmesse puutub, siis mõjub ta pigem klassikalisena. Ei veiderdamisi, ei lihtsalt niisama lisatud detaile. Kõik on läbi mõeldud, viisakas, hästi paigas.
Tõsi, vahel puudutasin kogemata mingit nuppu või klahvi, mille järel auto minult inglise keeles küsis, et mida ma soovin. „Ei,“ vastasin talle eesti keeles. „Ma ei soovi rohkem midagi. Kõik on täiesti olemas.“
