Julgen arvata, et sellist olukorda on kogu maailma ajaloos olnud harva või ehk isegi pole enne olnudki.

Praegused olud ei erine riigiti, geograafiliselt ega kultuuriliselt. See on ilmselt juhuslik, aga pea iga inimest puudutavad kolm suurt kriisi – viirushaigus, kliimamuutus ja nüüd ka suur oletatav poliitilist maailma raputav muutus.

Psüühikas valitseb kõiki haarav seisund – määramatus, peataolek, seletamatus. Näib, et mitte keegi ei tea mitte millestki midagi. Me vaid näeme ja registreerime, et haigus on pidurdamatu, loodus vabiseb kliimailminguist ja poliitiliste areenide kismad on üha absurdsemad.

Kas on muutunud ka probleemid, millega teie poole pöördutakse?

Kõigepealt tuleb öelda, et psühholoogi jaoks on vahe probleemil ja murel. Probleem oma olemuselt on kehtiva olukorra ja soovitud olukorra vahe. Seda me (psühholoogid) paraku lahendada ei suuda. Kui inimesel on tekkinud mure, s.t olukorra keerukus enda sees, siis saame aidata. Teiselt poolt on omandanud uue sisu eksistentsiaalsed probleemid – mis saab edasi? Mis tuleb? Kas tasub siia hädaorgu üldse lapsi sünnitada? Kas mitte olemas olla on kergem, kui olemas olla?