Kogu lugu algas tegelikult tolle 1945. aasta märtsi õhtul, kui istusime Harry Paalbergiga tema korteris akna all ja ühe kõrvaga kuulasime Tallinna raadiost nõukogulaste versiooni Šostakovitši rahutust Esimesest sümfooniast ning silmitsesime läbipaistvat hiliskevadist lumekardinat, mis hõljus üle Stockholmi. Oli juba peaaegu videvik.

Linnatuled hakkasid vilkuma ja võis näha liiklusvahendite ähmast, jaanimardikaid meenutavat punavalget kuma, kui nad aeglaselt läbi lumetormi voorisid.

Harry kolmeaastane tütar Juta lebas uniselt ja kerratõmbunult isa süles. Harry heietas üha seda ilmselt lõputut juttu pardist ja pardipojast, kuid nagu ma võisin täheldada – ilma erilise eduta. Köögist aga kostis toidunõude kolinat ning Harry ema ja tema noore minia Elleni häält.

Sümfoonia viimased helid hääbusid. Harry kergitas Jutat pisut oma süles ja vaatas käekella.

Avalehele
0 Kommentaari