17. juunil 1988 olid lauluväljakul koos rahvaga (esireas vasakult) Edgar Savisaar, Enn-Arno Sillari, Indrek Toome, Marju Lauristin, Kazimiera Prunskienė, Rein Järlik, Silvi Vrait ja Hagi Šein. Filmiarhiiv

Pärast loomeliitude pleenumit 1988. aasta aprillikuus oli rahva tegutsemis- ja võitlustahe pideval tõusuteel, mistõttu tekkiski Rahvarinde algatuskeskuses mõte korraldada üks suur ja vägev meeleavaldus, et ühelt poolt anda sellega vihje Rahvarinde suutlikkusest, kes oli ennast tugirühmade vahendusel loonud ja üha laienenud. Ja teiseks, et anda rahvale julgust ning tõuget edasisteks tegudeks.

Mõte oli korraldada meeleavaldus Tallinna Lauluväljakul. Lihtne see polnud, sest luba tuli küsida riigivõimult. Nii tekkis ka kompartei tollasel juhil Karl Vainol ebameeldiv olukord. Tema populaarsus oli talvest alates üha allapoole vajunud. Mäletatavasti levis eelmise aasta jõulude eel rahva seas ennustus, et Rein ei näe rege ega Karla kevadet. Rein Ristlaan lendaski üsna varsti oma postilt, ja veel nii ilusti, et taevased väed hoidsid lund kinni, kuni mees oli läinud, alles seejärel kingiti Eesti rahvale reetee.

Reinu ja Karla saatus

Nüüd oli õhin ja lootus suur, et kui Ristlaanega nii kenasti läks, siis küllap läheb Karlaga ka. Temaga läks küll ennustusest sutsu kauem, aga etteruttavalt võib öelda, et Karl Vainost oli 1988. aasta kevadsuveks juba poliitiliselt eikeegi saanud. Tema ei määranud enam Eestis midagi. Kuid ta püüdis lootusetus olukorras veel kuni viimase hetkeni vastu punnida.

Vaino taipas väga hästi, et sellest meeleavaldusest talle midagi head loota pole. Vaeseke aga ei teadnud, et Moskvas oli tema saatus juba otsustatud.

Teatavasti kutsus ta koos tollase KGB ülema Karl Kortelaineniga Paldiski sõjaväebaasi salajasele nõupidamisele NSV Liidu kaitseministri Dimitri Jazovi. Vaino ja Kortelainen nõudsid Jazovilt luba kasutada 17. juunile plaanitud meeleavalduse laialiajamiseks armee jõudu.

See oli muidugi ebareaalne soov. Moskva konservatiivsete jõudude vastumeelsus kõigi rahvaliikumiste ja rahvaalgatuste vastu oli küll teada, kuid teisalt oli teada ka Mihhail Gorbatšovi soov vältida ohvriterohkeid kokkupõrkeid, et ohtu ei satuks perestroika – Lääne abi oleks sel juhul korstnasse lennanud. Ilma selleta aga Nõukogude Liit enam püsti ei seisnud.

Ühe versiooni kohaselt olevat Jazov juba Paldiskis verest välja löönud ja keeldunud sellisest meeletust avantüürist. Teise versiooni järgi olevat Jazov Vaino plaanist Gorbatšovile teada andnud ja too oli niisuguse hullumeelsuse karmilt ära keelanud.

Ühest küljest näitab see küllaltki dramaatilist olukorda, mis tol hetkel Eestit siiski varitses. Me arvasime küll, et muudkui läheme laulude ja lippudega vabaduse poole, kuid tegelikult oleks võinud asi lõppeda üsna kurvalt. Nii et tegu oli tolle ajastu sisemiste ränkade vastuolude ilmeka näitega.

Õnneks lendas Vaino ja Kortelaineni plaan korstnasse ning oma kohalt lendas ka Vaino ise. 17. juunil, kui rahvas uhkelt lauluväljakule sammus, pakkis Vaino oma kohvreid Moskvasse sõiduks ning sealtpeale pole Eestimaa pind tema jalga enam tundnud.

Nüüd oli suur mure hoopis see, kas rahvas julgeb tulla lauluväljakule ametlikult välja kuulutatud poliitilisele meeleavaldusele. Kuigi rahva tahe ja valmidus oli nähtav ja tuntav, jagus siiski piisavalt ka neid, kes ebalesid, olid nõus küll siia või sinna allkirja andma, kuid päris avalikult oma meelsust demonstreerima ei kippunud.

Omad mehed korda hoidmas

Rahvarinde algatuskeskuses loodeti, et kui lauluväljakule tuleb 30 000 inimest, võib ürituse kordaläinuks pidada, kuid et tuli 150 000 – see oli täielik üllatus. Ja mismoodi tuldi! Mul on siiani silme ees eestlaste võimsad kolonnid, mis astusid väravatest sisse sinimustvalgete lippude ja vaimukate loosungitega. Need ei olnud üldse enam kartlikud ja ebalevad ning alistatud inimesed, vaid uljad, naerusuised ja enesekindlad peremehed. See oli uhke vaatepilt.

Teine asi, mis tol ajal eneseteadvust kergitas, oli see, et korda pidas lauluväljakul meie oma turvateenistus – Andrus Ööveli eestvedamisel just selle meeleavalduse jaoks loodud. Tollane siseminister Marko Tibar olla Öövlile öelnud: kulla mees, mõtle ise, mis juhtub, kui toon sinna peamiselt vene keelt kõneleva miilitsa? Asi polnud selles, eestlased oleks kohapeal hakanud tüli norima, kuid miilitsajõud võinuks seda teha. Polnud ju välistatud, et ühel hetkel hakkab Lasnamäelt lauluväljakule valguma Interrinde tegelasi.

Öövel suutiski kolmsada enne natuke treenitud ja instrueeritud meest välja tuua. Ja nagu Öövel on ise hiljem öelnud, oli see ilmselt Eesti ajaloo kõige intelligentsem ja väärikam korrakaitsejõud, kuna koosnes peaaegu eranditult asutuste juhtidest – direktoritest, peainseneridest jt. Mäletan, millise heldimusega inimesed neid mehi vaatasid, käisid õlale patsutamas ning tunnustasid neid toredate hüüatuste ja vaimukustega. See lisas kogu meeleavalduse õnnestumisse kõva annuse enesekindlust.

Aga meeleavalduse korraldamisel, kui oli vaja pidada läbirääkimisi võimuga, tuldi kavalale mõttele seostada see Eesti delegaatide saatmisega NLKP XIX konverentsile. See oli nn perestroika konverents, millest loodeti väga palju. Kuid vimka oli selles, et Eestist saadetavad delegaadid olid kõik Karl Vaino määratud, mitte valitud. Selle üle oli juba ka ajakirjanduses pahameelt avaldatud.

Ja nii juhtuski, et 32 delegaadist julgesid lauluväljakule tulla vaid viis. Ülejäänud taipasid oma täbarat seisu. Kes tulid – Indrek Toome, Enn-Arno Sillari, Rakvere kooliõpetaja Mare Rossmann, Marju Lauristin, Edgar Savisaar – said igatahes rahva võimsa poolehoiu osaliseks.

Räägiti asjadest, mis läksid hinge

Delegaatide jutt oli kaugel harjumuspärasest parteilisest lobast, räägiti ikka sellest, mida rahvas neilt ootas ja lootis.

Marju Lauristini ja Edgar Savisaare kõrval kõneles ka fosforiidisõja kindral Juhan Aare – meeleolu oli igatahes erakordselt tunneterohke. Emotsiooni lisasid meie parimad koorid eesotsas tollase TPI meeskooriga. Ilusad laulud ja kaunis päikesepaisteline ilm – kõik see tekitas võimsa tunde.

Kogu 1988. aasta suvi oli üks lakkamatu meeleavaldus, aina kestev isamaaline pidu. Iga sündmus muudeti poliitiliseks, oli see siis küla kokkutulek, koolilõpetamine või midagi muud. Tugeva tõuke oli andnud just 17. juuni meeleavaldus, kust rahvas viis kodukohta minnes kaasa õhina ja võitlusvalmiduse.

Üks tähtis moment oli veel. Fotode ja kirjelduste kaudu levis meil toimunu üle maailma. Lääne ajakirjandus avaldas reportaaže, kus eriti rõhutati, et Eestis toimuvad muutused, kõik on ääretult korrektne ja meeleolukas, saatjaiks tundeküllane laul ja muusika. Sellest meeleavaldusest levis maailma ka mõiste “laulev revolutsioon”.

HEINZ VALK

Rahvarinde asutajaliige, tollane kunstnike liidu juhatuse sekretär



Lugude sari: 25 aastat tagasi

- 16. juuni. EKP Keskkomitee pleenumil sai parteiliidriks Karl Vaino asemel Vaino Väljas.

- 17. juuni. Rahvarinde algatusel toimus Tallinna Lauluväljakul 150 000 osavõtjaga meeleavaldus, millega saadeti teele NLKP XIX konverentsi edumeelsemad delegaadid. Tegevust alustas sõltumatu infokeskus.

- 23. juuni. Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium legaliseeris Eesti rahvus­sümboolika. Kingissepa
nimetati Kuressaareks.