Foto: Vooremaa

Just Adele Koll, neiuna Pärtelpoeg, olnud Oskar Lutsul silme ees, kui ta “Kevadet” kirjutades Raja Teele kuju lõi, kirjutab Riina Mägi ajalehes Vooremaa.

1927. aastal rändas Adele Pärtelpoeg-Koll koos abikaasa Osvaldi ja poja Endliga välja Austraaliasse. Oma esimeses peatuspaigas, Gympie’s pidasid nad farmi, ent kogu nende varandus langes tuleroaks. Pärast tulekahju Osvald haigestus ja suri ning Adele kolis koos pojaga mujale. Nende hilisemas elupaigas Julattenis ristusidki Kollide ja Kanakite teed.

“Meie pere asus Julattenisse elama 1959. aastal ja sestpeale olime Adelega naabrid,” meenutas Helena Kanak.Ta mäletab oma naabritädist eelkõige seda, et ta oli rõõmsameelne, tark ja jutukas inimene ning suurepärane kokk: üks Adele “hitte” olnud kapsarullid.

“Adelet kutsuti ka teetööliste laagrisse toitu valmistama. Ta oli seal ainus naine suure hulga meeste keskel, aga ükski neist ei julenud temaga liiga familiaarselt käituda,” ütles Helena Kanak. “Ta oli küll väikest kasvu, aga seda tugevama karakteriga, nii et meestel ei jäänud muud üle, kui teda respekteerida.”

Mõnda aega töötas Adele Koll ka tubakakasvanduses: ta hoolitses selle eest, et tubakalehed saaksid sordi ja kvaliteedi alusel õigesti sorteeritud.

“Adele oli sel alal väga hea spetsialist,” ütles Helena Kanak ja lisas, et tubakakasvatus on Austraalias ammu välja surnud. Dimbulah tubakaväljad, kus Adele Koll kunagi töötas, on nüüdseks maju täis ehitatud.

Raamatu ja õngega

Helena Kanaki sõnul oli Adele Koll tubli aednik. Tema suur aed oli alati korras ning salatit, kapsast ja porgandit suutis ta kasvatada sellistes kogustes, et jätkus turulgi müüa ja kauplustesse viia. Ta luges palju (nagu Joosep Toots “Kevades”, armastas ka Adele Koll Ameerika koloniseerimise ajast kõnelevaid lugusid), õmbles ja kudus ning kuulu järgi olevat isegi juuksuritööd teinud.
“Igatahes tema enda soeng oli alati korrektne,” ütles Helena Kanak.

Ent Adelel oli ka üks naisterahva kohta natuke tavatu hobi: ta armastas kala püüda.
“Oja ääres võiski teda istumas näha kord raamatu, kord õngega,” meenutas Helena Kanak.
Adele poega Endlit iseloomustas ta kui veidi ekstsentrilist ja mitte eriti suhtlemisaldist inimest. Adele ise leidis inimestega, sealhulgas lastega, väga kiiresti kontakti. Ta rääkis naabrilastele tihti oma lapsepõlvest Eestis. Aga seda, et tema karakter ühes eesti kirjanduse tähtteoses jäädvustatud on, ei maininud ta kunagi.

“Võib-olla rääkis ta sellest mu emale: neil kui kahel täiskasvanul olid ikka natuke teistsugused omavahelised jutud, kui Adelel meie, lastega,” ütles Helena Kanak.

Adele kirjanduslikust taustast sai Helena aimu alles siis, kui hakkas umbes kaks aastat tagasi e-kirja teel suhtlema Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktori Arne Tegelmanni ning arendus- ja projektijuhi Janek Varblasega. Arne ja Janek olid nimelt nõuks võtnud maailma kuklapoolele Adele Pärtelpoeg-Kolli ja Endel Kolli jälgi otsima minna, ent huupi kohale lendamise asemel otsustasid nad enne natuke eeltööd teha.

“Olin peaaegu et šokis, kui vend mulle helistas ja ütles, et kaks meest Eestist otsivad kontakti inimestega, kes Adelet ja Endlit mäletavad. Ning et nende huvi põhjuseks on Adele roll eesti kirjandusloos,” sõnas Helena Kanak.

Edasine suhtlemine Arne ja Janekiga jäigi Helena hooleks. Ning kui meie mehed möödunud aasta aprillis Austraaliasse jõudsid, kutsus Helena kokku need inimesed, kellelt veel mälestuskilde korjata oli. Neid, kes Adelet ja Endlit mäletavad, pole muidugi enam palju alles jäänud, sest Adele suri juba 1975. ja Endel 1988. aastal. Helena oli ka teejuhiks, kui tehti väljasõit volframikaevanduste ja tubakakasvanduste piirkonda, kus Endel ja Adele omal ajal töötanud olid.

Palamuse võlus ja üllatas

Tänavu otsustas Helena Kanak oma reisil Euroopasse külastada Arne Tegelmanni ja Janek Varblase kutsel ka Eestit ja käia ära ka Palamusel. Palamusel näidati neile kihelkonnakoolimuuseumi, Oskar Lutsu sünnikohta ja kalmistut, kuhu maetud Oskar Lutsu vanemad ja mitme “Kevade” tegelase prototüübid.

Käidi ka Kolli talus, kus Adele Pärtelpoeg-Koll enne Austraaliasse siirdumist elas.
“Oleme võlutud kõigest sellest, mida nägime. Mõistame nüüd, kui oluline autor Oskar Luts eesti kirjanduses on ja kui olulised on siinsete inimeste jaoks tema poolt “Kevades” kirjeldatud karakterid. Kalmistul on ju isegi viidad väljas, mis “Kevade” tegelaste prototüüpide haudade juurde juhatavad.”

Haud oli kaua tähistamata

Helena Kanaki sõnul oli Adele Kolli haud Mareeba kalmistul kaua aega tähistamata. Helenal ja tema vennal Johnil oli ammu plaan sinna hauakivi paigutada, ent mitmel põhjusel lükkus see üha edasi.

“Tagantjärele on mul hea meel, et me ei jõudnud seda kivi püsti panna enne, kui Arne ja Janek Austraaliasse saabusid. Pärast nende visiiti tegime mõtte aga teoks ning siis saime hauakivil ära märkida ka Adele seose eesti kirjanduslooga. Kui mõni eestlane või mõnest teisest rahvusest kirjandushuviline meie kanti satub, siis on tal ju huvitav sellest seosest teada saada,” ütles Helena Kanak.

“Tundub uskumatu, et olen päriselt Adele kunagises kodupaigas. Tunnen end siin kui sõnumitooja Austraaliast. Mul on tõesti hea meel, et ma Adelet tundsin. Ning ma olen väga tänulik Arnele ja Janekile, et nad mind siia kutsusid. See oli minu jaoks väga oluline käik. Siin, muuseumi ja kiriku ümbruses on kõik säilinud umbes nii, nagu Adele kooliajal. Siin on väga eriline atmosfäär.”

Kogu artiklit saab lugeda ajalehest Vooremaa.
Helena Kanak koos abikaasa Max Dickensoniga Palamusel Oskar Lutsu kihelkonnakoolimuuseumis. Keskel on selgitusi jagamas muuseumi arendus- ja projektijuht Janek Varblas.
Riina Mägi