Räpinas mängis mitukümmend harrastusteatritruppi
Kuulusin seekord festivali žüriisse. Jaksasin vaadata kuraditosin etendust, mis tundidega mõõtes teeb kindlasti rohkem kui 13 tundi. Selleks et kõik osalejad saaksid oma etteastele ka peegelduse saali poolt, vaatasid lavastusi ja andsid hiljem nähtule hinnangu peale minu veel Katariina Unt, Rait Avestik, Anneli Saro, Karl Laumets ja Toomas Lõhmuste.
Kolga naised
Üks, milles veendusin, oli see, et harrastajad tahavad olla kutseliste moodi. Eeskujud nii lavastajatel kui ka näitlejatel on meie profiteatris. Ja maitse on selline teatrite peavoolu oma.
Ühest küljest pole see paha, teisest küljest võiks harrastajad olla vabad teatritele omasest rahateenimise painest. Sellest, et lavastus peaks kokku tooma massiliselt publikut. Vabadus võiks väljenduda loomingulistes otsingutes.
Et see on võimalik, kinnitas Kolga näitetrupp T.Õ.N.N., mida juhendab Terje Varul. Nende lavastus “Hingelt ära” on valminud Elo Viidingu luuletsükli “Üksteist üksindust” põhjal ja liigitus minu jaoks õnnestunud loominguliste otsingute sekka. Laval oli üheksa naist, igaühel oma nägu ja asi ajada. Isiksused. Hiljem sain oma rõõmuks teada, et kõik naised on Kolga kooli õpetajad. Sellist koosmängu ja maitsekust näeb isegi kutselises teatris harva. Õnnestumine nii vormiliselt kui sisuliselt. See oli elamus.
Žanriline mitmekesisus
Räpinas nähtu hulgas oli näiteks ka tantsuteatrilavastus “Võitmatu tinasõdur”. Jõelähtme harrastajad tantsisid selle ilusa muinasjutu publikule nii, et kordagi ei olnud igav. Olen seda meelt, et teatris tuleks just lastele mõeldes ka muinasjutte mängida. See kasvatab ka täiskasvanuid ja Jõelähtme lavastaja Merike Kahu juhatusel valminud tükk seda veendumust ka kinnitas. Muinasjutt avab fantaasiat ja laseb muunduda. Oli monolooge, draamat ja komöödiat. Suuri truppe ja väikseid koosseisusid.
Proffide puudutus
Minu jaoks eristusid üldisest pildist nelja professionaali juhendatud trupid ja lavastused. Saaremaal on endale tegutsemisruumi leidnud Väino Uibo. Nähtud Taritu Tubateatri mängitud “Mis juhtus Õllepruuli tänavas?” eristus just selle poolest, et lavastaja Uibo oli näitlejatega teinud näitejuhi tööd. Ja laval olijad teadsid, miks nad sinna tulevad ja kes nad selles kohas on. Taas üsna ootamatu elamus.
Jaan Toominga Elva Lend-Teatris lavastatud kaheinimesetükk “Armuke” on Harold Pinteri kirjutatud ja pakub näitlejatele palju mänguvõimalusi. Näitlejad ja Tooming neid ka näitasid. Nii et taas polnud nii-öelda lavaajas suuri õhuauke.
Margus Vaher tegutseb Viljan-dis Seasaare teatris. Ja taas tuleb selle lavastaja enda kirjutatud loo esitamisel kiita näitejuhi tööd. Lugu ise jäi mu jaoks pisut keskpäraseks, seda enam on põhjust kiita kõiki näitlejaid, kes suutsid mängida nii, et selle loo pisutise trafaretsuse peale mõtlesin alles siis, kui etendus oli lõppenud.
■■■
Üks detail, millele harrastajad võiksid tähelepanu pöörata, on see, et kui satutakse teise lavakeskkonda, mille piirid on kodusest kas väiksemad või hoopis suuremad, siis tuleks seda arvestada. Vähemalt läbi mõelda, mida uus ruum näitlejatelt nõuab. Harjuda ette antud võimalusega.
Liiga tihti torkas silma, et näitlejatel on laval ilmselgelt kitsas või et kodulava on olnud mängimiseks pisem ja aeg seal käinud teisiti.
Ma ei saa lõpetada kummarduseta Räpina looduse ees. Selle ilu ees, mis on hoitud. Festivali laureaatidele kingiti istutamiseks noor pihlakapuu. Õitsege siis ja kandke vilju, teatrisõbrad.