ˇRaskele haigusele vaatamata käib Gilbert tavalises koolis, kus klassikaaslased ja õpetajad teda väga hoiavad. Koolipäeva lõpul tulevad ema Helen ja õde-vend tihti talle vastu, olgugi et koduni on vaid paarsada meetrit. Foto: Ingmar Muusikus
Puudega lapse ema veebipäevik aadressil voitlusepilepsiaga.blogspot.com paneb ahastama. Mai 2010. Müün oma laste riideid, kohe on järg mänguasjade käes. Õnneks on lastele varakult riided varutud, isegi järgmiseks talveks asjad olemas. Poes arvutan piinliku täpsusega, kas osta kaks või kolm piima. Valla sotsiaalosakond tuli nii palju vastu, et kompenseerib mingi osa kommunaalkulusid. Niigi on juba võlg tekkinud. Ma ei mäletagi, mitu korda me alates märtsist haiglas oleme olnud. Neli? Viis? Kuus? Sealt see võlg lohisema hakkas. Olid küll mingisugused varud, aga need on ammu otsas. Pojal on varsti sünnipäev. Teen salatit ja ehk jaksab ka grillimiseks viinerit osta. Aga kingitusest ei saa rääkida, üsna kindlalt ka tordist mitte. Mees pole sel kuul jälle sentigi palka saanud. Müüs auto maha ja ostis odavama asemele, koos ümbervormistamiste ja asjadega jäi meile umbes 2000 krooni (127 eurot) vaba raha. Odavam auto võtab veel vähem kütust, umbes 4,5 l/100 km. Kuna me ei ela linnas, on auto vajalik – bussidega liiklemine tuleks tunduvalt kulukam. Unistasime mehega, et läheks lastega loomaaeda. Aga ei saa. Kunagi unistasin perega reisidest mägedesse. Vaat siis, kuidas unistused muutuvad.
Avalehele
21 Kommentaari
Loe veel: