Peeter Langovits, Postimees/SCANPIX

Kuidas teile praeguses Eestis meeldib − olete ilmas rännanud, näinud nõukogude avarusi ja kitsusi, saanud muusiku ja omaenda tuuride vedajana ka meelelahutusärimehena osa varakapitalismist.

Mis puutub tuuride korraldamisse, siis mul on alati olnud kutsumus oma muusikat levitada. Soovin, et inimesed, kuulajad mõistaksid, mida ma teen ja miks. Mitte ainult mingi kitsas ringkond, kes seda ala on õppinud, vaid kõige laiem kuulajaskond. Olen püüdnud rõhutada, et klassikaline muusika ei olegi midagi keerulist, iga inimene võib kuulata seda sama loomulikult nagu kerget muusikatki.

Üks selle idee kehastamise vorm on nood tuuridki, kus olen püüdnud ka kõige väiksematesse kohtadesse muusika kohale viia – kohtadesse, kus pole võib-olla kunagi varem klaverikontserti toimunudki. Ma ei pea ennast kuidagi meelelahutusärimeheks.

Aga aeg on ju habras?

Muidugi olen tabanud end mõttelt, et oma unikaalse muusikuandega peaksin kogu aja pühendama muusika loomisele ja esitamisele. See korraldamine võtab ikka tohutult aega ja energiat. Iga tuuri korraldamise ajast oleks võinud kindlasti ühe sümfoonia kirjutada...

Seetõttu polegi ma mitu viimast aastat tuure teinud. Viis-kuus aastat tagasi formuleerus otsus − pühenduda rohkem heliloomingule. See on mul olnud ammune strateegiline plaan, noorusest saati, et algul ma rohkem esinen ja hiljem pühendun rohkem muusika kirjutamisele.

Nüüd on kahtlemata kätte jõudnud see aeg, kus mu tahtlik-teadlik valik on kodusistumisel ja muusikakirjutamisel. Esitamine on ka loomulikult olemas, kuid ma olen otsustanud, et esitan ainult oma muusikat.

Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: