REISIBLOGI | Meid embab sõnnikulõhnast tiine ja kodune Gruusia “katus”
Miks meil oli vaja mitu päeva raisata Musta mere ääres Batumis, kui Gruusia on hoopis mujal? Aga olgu, läks nagu läks – igatahes Svaneti on see piirkond, kuhu Gruusias olles PEAB minema.
Marsruuttaksot sõidavad Batumist u 270 km kaugusele Mestia linna 5-6 tunniga. Lepime turismiinfopunktis sõidu kokku ja telefonikõne peale saabub kella kolme paiku pahur bussijuht.
Ta kannab päikeseprille, kuivatab pidevalt oma kiilanevat pead rätikuga ja hõõrub leemendavat nägu.
Mul on tast kahju – mehel on tuumapohmell. Sõita läbi Gruusia mägisesse Svanetisse seesuguses olekus pole naljaasi.
Bussi juures ootab teda sõber, kelle näos paistavad samuti eilse peo jäljed. Mõlemad on vähese jutuga.
Sõidame Mestiasse esialgu kuuekesi. 16-kohalise bussi reisijaistmetel on meid neli, pluss bussijuht ja tema sõber, kes istub juhi kõrval.
Meie peamine mure nii pika reisi puhul oli jalaruumi puudus. Kui buss on täis, siis ei saa oma kurejalgu pöörata vasakule ega paremale. Kitsas on ja põlved suruvad vastu eesmist istet. Seda probleemi õnneks ei teki, sest saame end bussi paigutada nagu ise soovime.
Esimene peatus on juba linna lähimas tanklas. Kui bussijuht sõbraga tankla kõrvalt poest tagasi tuleb, on neil näpus mingid joogipurgid. „Vaja end taastada,“ sõnab bussijuht.
Kuna pihust pole näha, mis purkidega tegu, on esimene mõte see, et nüüd tangivad mehed endasse peaparanduseks õlut. Kui purgid avatud ja suule tõstetud, selgub, et neis on mineraalvesi. „Mehed, katsumegi nii jätkata,“ ütlen mõttes.
Joe Cockeri kärisev hääl bussikõlareist saatmas, jätame Batumi selja taha.
Maastik muutub. Tee ääres on madalad põllud. Esimesed külad on sellised, nagu need paistsid ka rongiaknast, kui Tbilisist Batumi sõitsime. Kahekorruselised ilmetud majad, ees viljapuid täis aed.
Mida lähemale Svanetile, seda rohkem on teel ja tee ääres koduloomi. Lehmad, need lehmad ajavad hulluks. Neid on kõikjal. See on India kuubis. Gruusias jalutab teedel palju rohkem lehmi kui seal, kuigi India on „lehmad-teedel-maailmameister“. Gruusia on selles kategoorias olümpiavõitja.
Ja mitte ainult lehmad. Ühe küla vahel on korraga teel lehma- ja põrsakari. Emis kakerdab ees ja üle kümne pisikese notsu siblivad järel. Bussijuht pidurdab ja manööverdab tulevaste viinerite vahelt läbi.
Bussiaknast paistev Gruusia külaelu viib meid tagasi vähemalt 19. sajandisse, kui mitte 17-ndasse. Majad on nagu nad on, tavalised ja enam-vähem korras; aiad on nagu nad on, tavalised ja enam-vähem korras, aga kõik, mis on väljapool aeda, on ei-kellegi-asi.
Tohutud seamürakad on tee ja koduaia vahele väiksele murulapile nööriga kinni seotud, kõrval on porise veega kraav, kuhu pudulojused saavad soovi korral püherdama minna. Pardid ja haned paterdavad tee kõrval, tänavad on kasimata. Miks peakski neid kasima, kui kodutunne piirneb koduaiaga…
43 000 elanikuga Zugdidisse jõudes on äärelinnas päris uhked ja korras majad, mille ümber hoolitsetud aiad. Aga mida kesklinna poole, seda rohkem läheb olustik käest ära. Lõpuks turupiirkonnas peatudes oleme jõudnud paika, mida poleks osanud Gruusiast oodata.
Arutame Liisuga: huvitav, kas siinkandis on elu kogu aeg selline olnud või jättis Nõukogude periood mingi raske kuvaldajälje inimeste olemusse? Tahtmata eestlasi teistest paremana näitada tekib siiski küsimus: me olime ka sama ikke all, aga miks meil pole kunagi olnud ega ole praegu ühtegi sellist linna, kus valitseks seesugune sitamaja?
Turupiirkonnad ongi lõunamaades üldjuhul räpased. Zugdidi ei ole erand. Siin on aga veel mingi seletamatu hoolimatus oma kodulinna vastu.
Zugdidist jätkame teed juba rohkemate reisijatega. Meiega liitub abielupaar ja kaks meest.
Tee ääres on pisikesed vundamendiga platsid, millel on plekist varikatus. Katusealune on kenasti hoolitsetud, rehaga triibuliseks tõmmatud. Peaaegu iga platsi peal on lauake ja pingid.
Möödume mitmest seesugusest omaette „linnaosas“. Need on kalmistud, millega on vaeva nähtud. Siis tuleb tänavapiir ja kõik on jälle endine – ligadi-logadi.
Kas ma tunnen kanepilõhna? Oleme jõudnud mägedesse, väljas on hämar. Vaatan bussis ringi ja taga istuv mees, kes koos naisega bussi tuli, tõmbab sigaretti. Teise käega hoiab ta naise kätt.
Buss on kanepilõhnast paks. Ka bussijuhi sõber vaatab üle õla taha. Bussijuht ütleb midagi, aga pläruga mees ei tee välja ning tõmbab sigareti lõpuni. Ehh…
Olen mägedes käinud harva. Ligi kümme aastat tagasi olin Kõrgõzstanis ja 2005. aastal Indias Jammu & Kashmiri osariigis Pakistani piiri ääres. Just sealt on viimane kõhe mälestus.
Pakistanis oli 7,6-magnituudine maavärin, aeg-ajalt olid järeltõuked. Sõitsime Pakistani piiri juures mägiteedel ja otsisime muust maailmast äralõigatud ja purustatud külasid. Seal olid kitsad teed kalju sisse raiutud, osa teest oli kalju sees, osa ulatus mäeküljest välja.
Istusin auto kuristikupoolses servas. Auto peatus mitmeks minutiks kaljuserval, nii et osa rattast oli pisut üle ääre. Lasime teise auto mööda, et saaks edasi sõita.
Kartsin pööraselt. Nii allakukkumist kui ka ülalt langetavate kivide alla jäämist. Neid ikka aeg-ajalt langes, kui maa jälle värisema juhtus.
Nüüd Svanetis arvasin, et tekib samasugune tunne, aga asi nii hulluks ei osutunud.
Buss kihutab Gruusia laulude saatel korralikul mägiteel Mestia poole. Kui vahepeal on kiire allamäge minek ja kõlarist hakkab laulma Europe oma kuulsat lugu “The Final Countdown”, hakkab korraks kõhe, aga see läheb üle.
Mägedes teeme vaid kahel korral siksaki, kui kohtume lehmadega. Ühel korral lebab kolm veist sisekurvis, mis pole üldse hea koht magamiseks.
Kui plaanitust tund hiljem Mestia külalistemajas peatume, olen millegipärast eufoorias. Võimalik, et kanep võimendas head tuju, aga võimalik, et vahel lihtsalt on hea tuju asemel väga hea tuju.
Tundub, et Gruusias on head külalistemaja nimed ära võetud ja kui nad end Booking.com‘is või Airbnb’s registreerivad, märkavad, et ups, soovitud nimi on juba registreeritud. Siis hakatakse nuputama.
Batumis olime kohas nimega „My warm guest house“. Nüüd oleme külalistemajas „Guest house for you“.
Viimane variant võib täitsa tõsi olla. Külalistemaja perenaine on meil bussi vastas. Ei tea, kaua ta seal ootas, aga ta on meid nähes silmnähtavalt õnnelik. Meie ka.
Ta avab tugevalt krigiseva raudvärava, astume pimedas läbi aia maja poole. Lehmasõnniku ja karge õhu segu toovad meelde lapsepõlve, kui isa õe juures Käravetel suvesid veetsin. Kõik on nii kodune.
Süda aimab, et sellest saab Gruusia-reisi parim osa.
Allikas: Reisiportaal.ee
