Kui palju ristimärke tegelikult ristipedajasse lõigatud oli, seda ei saa enam kunagi teada, sest puu on suure osa oma korbast põrmu kukutanud. Foto: REET HÜNERSON

Ammu enne maailmasõda kasvas tugev männimets Laatre mõisa maa-aladel. Igaüks kartis öösi sinna juhtuda, sest vanarahvas teadis õudseid lugusid sest metsast. See, kes sinna metsa öösi minevat, see tapetavat.

Kord vedanud noored poisid kihla toobi viina pääle, kes läheb läbi metsa. Üks julgeim asuski teele. Teine julge läinud teiselt poolt vastu hirmutama. Kesk metsa jõudnud kokku ja kadunud mõlemad. Rahvasuu ei tea selle kadumisest midagi. Aga nagu oleks Jumala tahtmine hirmsa asja jälgi segada, saatis ta tormi, mis murdis kõik ümberoleva metsa maha, ainult üks kaheharuline mänd, just sääl, kus sündis lugu, jäänud tummaks tunnistajaks üksi ja mahajäetult. See oli paar aastat enne suurt maailmasõda. Seda kohta hakati veel enam kartma.

Oma ristimänni kuulsuse sai ta sellest, et kord tahetud matta üht varjusurnut. Aga õnnekombel ärganud ta ellu ja just ristimänni kohal. Sest sündmusest olid ehmunud matjad ja surnu. Matjad jooksnud laiali, aga matetav roninud puu otsa, kust pimedas hiilinud koju. Seejärel hakatud seda mändi pühaks pidama. On inimestesse kasvanud komme, et alati, kui surnut viiakse sealt mööda, peatutakse, juuakse ja lõigatakse rist puusse. Praegu ilutseb 30 meetrilisel puul üle 150 risti, neis kinnikasvanud ja uusi.”

Juulis 2001 oli folklorist Marju Kõivupuu sunnitud ajakirjas Mäetagused sellele samale puule järelehüüde kirjutama, sest mänd ei laiutanud enam sugugi. Oli hoopis lõpuni kuivanud ning ühelt hea käega kalmistupühaliselt koguni surmatunnistuse saanud. Uurija meenutab:

“Laatre ristipedajas oli vanim elav ristipuu, mida kirjeldas juba Matthias Johann Eisen oma raamatus “Esivanemate ohverdamised” (esmatrükk 1919 aastal):

“Laatres kasvab kirikutee ääres suur pedajas, koor riste täis lõigatud. Surnut pedajast mööda viies lõigati vanasti ikka rist pedaja koore sisse, kodukäija kojutulemise takistamiseks.” (Eisen 1996: 57)

Eisen kirjeldab ristide lõikamist puu tüvesse kui vana ja hääbunud kommet. Traditsiooni mittetundvate ja/või ainult aastakümnete tagustele arhiiviüleskirjutustele tuginevate uurijate töös tuleb sedalaadi lähenemist ikka ette. Igatahes veel aastajagu päevi tagasi oli vana pühapuu tüvesse värskeid riste uuristatud.

Kui palju ristimärke tegelikult ristipedajasse lõigatud oli, seda ei saa enam kunagi teada, sest puu on suure osa oma korbast põrmu kukutanud. Paar aastat tagasi õnnestus mul maast meeter kuue-seitsmekümne sentimeetri kõrguseni lugeda kokku umbkaudu paarsada risti. Aga riste oli männi tüvi tihedalt täis umbes kolme meetri kõrguseni. Surnut Laatre kalmistule saates võtsidki viimastel aastatel peielised redeli ühes või seisid üksteise õlgadele, et ülalpool puutüves leida vaba pinda uue ristimärgi tarvis.”

Mis saab kuivanud ristipuust edasi, küsis Kõivupuu toonases nekroloogis. Nüüd on vastus teada. Kirjavahetuses ERMiga teatas keskkonnaamet: “Keskkonnaregistri EELIS andmetel on puu seisund halb. Puu on kuivanud ja seest õõnes. Märkusena on A. Mägi poolt 2002 tehtud ettepanek puu maha kanda.

Keskkonnaameti spetsialistid on puu seisukorda hinnanud 2010. aastal. Tõdeti, et puu on täiesti kuivanud ja alles on ainult tüügas, mis on kahjustunud pruunmädaniku poolt. Puu ei oma küll hetkel enam kõrget looduskaitselist väärtust, aga puul on väga oluline kultuurilooline väärtus ristipuuna.”

Loogiline järeldus siit on, et kui puul on kadunud vastupanuvõime ja väärtus looduses, kuid säilinud tähendus kultuuris, peab ka tema asukoht olema mitte enam loodus-, vaid kultuurikeskkonnas. Nõnda leiabki kaduvikku määratud puu oma koha ERMi uues püsiekspositsioonis. Selle kava on heaks kiitnud ka kohalikke inimesi esindav omavalitsusvõim (Tõlliste vald).