Pillimeheelu oli tol hetkel väga nukker ja mind ei rahuldanud vähimalgi määral palk, mida pooleldi hädaabi korras Põltsamaa muusikakoolist sain, sellest pool läks bensiini peale. Midagi tuli ette võtta.

Mulle meenus tuttav Eesti poiss, kes oli 10 aastat tagasi tulnud Islandile. Küsisin otse: kas tööd on pakkuda? Ta ütles, et hetkel pole. Islandil oli samuti finantskrahh. Kui kellelgi töö oli, hoiti sellest kümne küünega kinni. Sinna see jutt jäi. 20 minuti pärast helistas ta tagasi. Talle oli just helistanud Akureyri muusikakooli direktor, kes otsis popdžässi klaveriõpetajat. Ei mõelnud 20 sekunditki, ütlesin: jah, ma tulen! Tegin pitsi konjakit ja alles siis hakkas tõsiasi kohale jõudma.

Mida naine ütles?

Selleks ajaks oli tema operetikarjäär Estonias läbi (Tiiu Laur oli Estonias solist – toim), ta laulis ooperikooris ja tegi orjatööd. Üldiselt ei lähe solistid mõistetavatel põhjustel koorilauljaks, kuid majanduslikel põhjustel võttis ta koha vastu. Uus koormeister, uued tuuled.

Vaatasin seda kõike kõrvalt ja mulle tundus, et inimesi alandati. Ma ei lasku detailidesse, kuid täiskasvanud naistelt nõuti midagi, mis käis nende eneseväärikuse pihta. Makstud palk ei vääri mainimistki. Nägin tupikut. Kui mitte pelgalt majanduslikku, siis moraalset. Tundsin, et minu elu siin on läbi.