Foto: Martin Dremljuga

Selles, et Robert Plant on looval ja lööval lainel, polnud mul kahtlustki: 1948. aastal sündinud, üks raske roki isadest ja psühhedeelse ajastu lastest (Led Zeppelini on võrreldes hipimaailmaga, kust nad välja kasvasid, ikka peetud “kurjaks” bändiks) ei ole leppinud enesekordamise ja vanade laulude ketramisega. Pahatihti tuleb talt mõni uus, teistmoodi asi.

Pea peale pööratud

Tõsi, oma “uue” bändiga Sensational Space Sifters, mis koosneb suures osas tema eelmise bändi Strange Sensation liikmetest, mängib ta praegu tuuril palju Led Zeppelini lugusid. Aga needki on mõnusasti pää pääle pööratud.

Üks võti selleks on Gambiast pärit, traditsioonilisi musta-mehe-pille (ühekeelne viiuli moodi asi, “kõnelev trumm” jne) mängiv ning sekka ka laulev Juldeh Camara.

Maailmamuusika on Planti ka juba ammusest ajast huvitanud. Kui nad 1990ndate algupoole koos Zeppelini kidramehe Jimmy Page’iga salvestasid oma vanu lugusid akustiliselt, siis käisid nad mängimas koos rahvapillimeestega nii Põhja-Aafrikas kui Indias, tegid vist lõpuks gloobusele tiiru pääle.

Tänu Camarale on nt Zeppelini “Whole Lotta Love’i” psühhedeelne, hullumeelne ja kaunis vahemäng (millele viitas nt Ruja oma “Mustatiivalises linnus”) hoopis teiseks saanud – üldse, Aafrika rütme ja hõngu tuli paljudesse lugudesse, see oli tõesti värske tuul tos vanas hääs rock’n’roll’is.

Samas, mitte ainult see... John Baggott, kes on teinud koostööd Massive Attacki ja Portisheadiga, toob oma süntesaatorite ja helidega säärast kosmilist meeleolu.

Ja muidugi suure habemega kitarrist Liam Tyson, keda nad Skiniks kutsuvad (tõesti, ta on nii kõhn, et luu ja nahk) – tõeline virtuoos, kes ei häbene oma suurt kitarrikogu kasutada, pille vahetas ta kogu aeg, põhjusega. Üldse, see bänd on praegu väga tihke ja orgaaniline...

Kõige põnevamad hetked olidki need, kui Robert Plant juurtega kontaktis olles siiski lendu läks, millegi uue(ma) poole. S.t kasvatas endale õhujuured! Need, kes teda Haapsalus koos Strange Sensationiga näinud, aimavad... Aga praegune koosseis/mängulaad on isegi julgem-metsikum.

Muidugi, arusaadav, et paljud tulevad kontserdile – ränga ja raske raha eest üsna kõledasse ja kontserdipaigana ideaalsest kaugele jäävasse Saku Suurhalli – ikka nostalgiat tabama. Imetlema, kuidas nii vana mees nii heas vormis on, kuidas ta libarebaseulg ikka noid kõrgemaid noote tabab ja hinge kraapab, kui ägedalt ja värskelt kõlavad Zeppelini kidrarifid 40 aastat hiljem.

Kunstnik ja poeet

See nostalgiaihalus on mõistetav. Päev pääle Planti esines samas kohas Tom Jones, kellelt 2012 ilmus suurepärane “Spirit in the Room” − tumedam, süngem, siiram plaat, parim talt üle aastakümnete. Ilmselge, et ilmas rännates peab Jones aga ikka oma vanu hitte laulma, memmed materdaks ta muidu kapsastega koolnuks.

Siiski on äge näha, et kunstnik ja poeet – sest Planti kohta võib seda öelda, isegi kui ta mikrofoni vaid baby-baby-baby oigab – loob ja teeb midagi, päris asja. Jah, kuskil kontserdi keskel ütles Plant umbes nii: “Kas te tunnete seda! See on päris!” (võiks tõlkida ka “päriselt” või “tõeline”, aga ma ei taha, “päris” tundub täpsem).

Tõesti: ta laulis ka mõned oma poisikesepõlve lemmik-bluusid, mustade meeste nukrad rokieelsed mantrad.

Ja needki olid saanud uue, värske, virgusse raputava helikeele, kuigi Plant on noidki juba aastakümneid endaga ühes kandnud ja esitanud. Ta on ise, ta on seesama Plant, aga ta ei ole endasse ära surnud, ta ei ole koolja-artist, kellesarnaseid ümber maailma ränga raha eest näidatakse.

Ta on ikka veel päris: mõnusalt arrogantne, täis loomingulist tuld.

Eesti publik (päris palju oli muidugi ka soomlasi) ei läinud mölluseks, hulluks.

Aga meelde tuletades hääd eesti poeeti fs’i – me olemegi tulised nagu itaallased, aga sissepoole. Eks Plant natuke tögas-kiusas ka publikut, aga ilmselgelt tundis ta seda sooja, seda sisemistki läitunud tuld, vähemasti kui ta lisalugudeks tagasi kutsuti.

Kuidas siis veel, eks. Seda me, eestlased, juba oskame: kontserdi lõpus pikalt püsti seista ja plaksutada. Isegi kui kontsert ise seda alati väärt pole. Aga antud juhul muidugi oli. Plant on kunn!


Kuulamismulje

Robert Plant ja Sensational Space Sifters

- Kontsert Saku suurhallis.

- 16. juunil.