Mihkel Raud 2008. aasta mais Singer Vingeri ridades Paljassaare RockFesti laval. Foto: Mari Peterson

Jah, Mihkel Raua "Musta pori näkku" on ehtne meestekas. Eesti moodi.

Seesugused mõtted liikusid peas, avades Raua seni ligi 30 000se tiraažiga ilmunud raamatu, kust oli loota aja pori elu kapjade alt.

Mõnda aega lugenud, tuli meelde MTV kuulus Butthead. Nagu oleks kirjutanud ta mälestusteraamatu enda ja oma sõbra Beavise lõputust puberteedieast, kui mõlemad avastavad endas seksuaalsuse, mis langeb kui kott pähe ning ei lase näha ega kuulda enam muud peale nende jaoks nii ropu ja mehise, ropult mehise värgi.

Miks, oh miks Mihkel ei vasta küsimusele?

Ka Mihkel Raua raamatus, kui kõik on veel algul ja harjumatu, tungib muud välistavalt peale lõputu hulk suguorganite vanu ja rahvapäraseid nimetusi. Jääb mulje, et see, mis nende elunditega teha saab, pole just kõige kenam ja viisakam asi maailmas. Ja see, mis sellest kõigest sündida saab, on üsna inetu ja ropp värk.

Raua mälestuste aeg jääb eelmise sajandi 80ndatesse, mille algul eestlased olid karjakaupa oma niigi juba tühje püsse hoogtöö korras põõsasse viskamas.

Tundub, et vähemasti kirjutaja enda ning talle lähedane noor seltskond on valmis end ropendamise ja seksuaalsete vägitegude saatel surnuks jooma. Meenub vene ususekt, kel oli kombeks tormates ja röökides endal suguosad noaga
eemaldada, kellele ei näi lohutust või lootust pakkuvat isegi muusika, mida nad jumaldavad.

Ja kui Rauda uskuda, siis lausa virtuoosselt seda ka valdavad.

Lugejale võib isegi jääda mulje, et viska aga vahetpidamata viina ning sinus idanevad ja arenevadki musikaal-
sed võimed. Ning kui enne ära ei sure, saab sust kui mitte just geenius, siis imehea muusik ikka.

Aga anne? Töö? Anne ja töö? Neist asjust ei paista autor teadvat midagi.

Muidugi, kui kuulus kondibukett juba enesetapjatest muusikute nina all liiga ähvardavalt vehkima kipub, ajab see hirmu ka endaga kõige karmimalt ümber käijate nahka. Elu on ikka veel armsam, nii armas et kipub käima üle jõu või?

Miks, oh miks? This a question. Miks ei küsi "miks?" ka Mihkel Raud mitte? On see kõik tingitud mädanevast vene värgist või hoopis inimeste (rokk)musikaalsest iseloomust?

Aga kui Raud põhjust ei otsi, miks peaksin mina seda siinkohal hoopis kitsama ruumi peal tegema? Või ütleks hoopis nii: põhjust polegi, lihtsalt on nii, ja kõik.

Aitäh autorile põneva lugemise eest!

Panen nüüd peale hoopis teise plaadi. Tunnistan, et raamat oli ühe hingetõmbega loetavate killast. Et kui oli kätte võetud, oli raske ära panna. Selles leidus mingit kirjeldamatut jõudu, mida, olgem ausad, eesti kirjatöödes üha harvemini ette tuleb.

Autor ei tegutsenud seda kirja pannes mitte ainult klaviatuuriga, vaid ka südamega. Sellest see jõud. Ja kohati, üsna tihti pealekauba, oskust südamel olevat vahetult edasi anda. See räägib andest, kirjanduslikust andest. Ning sellest, et võib-olla pole Mihkel kitarrikeeli näppides või telemulatsemisele kaasa aidates ehk õiges kohas olnud.

Nüüd on sarved ja kõik muu segav ehk maha joostud ning aeg asuda kirjutuslaua taha.

Ja need pildid, oo, kuidas mulle meeldib neid - "enamat kui tuhat sõna" - vahtida.

Kui läikivmust pidi küll too kurat olema, kes juhtis need armsad lapsukesed ja süütud noorukid tollele inferno-teele!

Pühin näolt nähtamatuid pisaraid ja musta pori.

Aitäh sulle, Mihkel! Ehk nagu Hardi Volmer oleks öelnud ja küllap ütleb praegugi: "Mine m...i, t..a!" Või oli see vastupidi?