Soome loodusfilmitegija Atte Henriksson oskab ka tavalises olukorras erilist näha
Esimest korda sattus Atte Henriksson Eestisse 2008. aastal, kui tuli Riho Västriku produktsioonifirmasse praktikale. Kohe järgmisel varahommikul asusid nad koos Joosep Matjusega Saaremaa poole teele ning veetsid seal filmides mitu päeva. Teineteist mõisteti ka vaikides ja nii sai juba toona selgeks, et ilmselt tehakse kunagi koos filmi.
Nii läkski. Mõni nädal tagasi jõudis vaatajate ette Joosep Matjuse ja Atte Henrikssoni täispikk loodusdokumentaal “Tuulte tahutud maa”.
Atte käis väikese poisina isaga metsas, aitas väiksemat varustust tassida, hoidis mikrofoni. Hiljem astus filmikooli ja õppis operaatoritööd. “Õpingute ajal soovisin proovida ka teisi žanre kui loodusfilm, aga enamik koolitöid kippus siiski otseselt või kaudselt loodusega seostuma,” meenutab Atte kooliaega.
Noorel operaatoril on hea meel, et leidis Joosep Matjuse, kellega saab pingutuseta ühel loomelainel püsida. “Põhjamaades on väga vähe noori loodusfilmitegijaid, mistõttu on suur õnn, kui leiad endale hea koostööpartneri,” ütleb Atte. 2015. aastal asutas ta e-residendina koos Joosep Matjusega ühise produktsioonifirma WildKino.
“Tuulte tahutud maa” puhul oli unistus kaadrisse püüda metskitsesokkude võitlus. Ühe võtteperioodi ajal Matsalu luhas jalutades sattuski Atte ideaalses valguses võitlevate metskitsede peale. “Kõige rohkem meeldis mulle see, et loomad olid täiesti loomulikud, nad ei märganud minu olemasolu üldse. Ja see on alati kõige tähtsam: loomi mitte segada.”
Loomade käitumise tundmaõppimine on oluline osa loodusfilmitegija eeltööst. Et osata ette mõelda, mida loom või lind järgmisena teeb – ainult nii jõuavad vaatajateni ehedad kaadrid. “Tuulte tahutud maas” on ka kaadreid põdraemast koos väga noorte vasikatega, ja on teada, et äsja poeginud loomadega peab ettevaatlik olema.
Ühtki ohtlikku olukorda loomadega Attel pole ette tulnud. “Muidugi saab ennast ohtlikku olukorda panna, aga parem on mitte proovida. Loodusfilmi tegemise idee on ikkagi selles, et sa jälgid looma nii, et ta sind ei märkaks.”
Eesti looduse rikkus
Kuigi Atte on varemgi Eesti loodust filminud, siis “Tuulte tahutud maa” võtteperioodi ajal sai ta veel rohkem aimu selle mitmekesisusest. “Soomes on hästi palju metsa, seetõttu peab päris palju sõitma, et mõnda kindlat liiki näha. Hiljuti sõitsin Tallinnast Tartusse ja nägin sel teekonnal kahtteist metskitse. Soomes ei näe neid nii lühikese aja jooksul kunagi nii palju. Ja tegelikult nägin ma peale metskitsede veel väga paljusid teisi loomi.”
Eestis viibitud võtteperioodide ajal oli Attel kõik eluks vajalik matkabussiga igal pool kaasas. Pikalt looduses viibimine hakkas talle pärast pikki võtteperioode aga sedavõrd meeldima, et otsustas ka Soomes maale kolida. “Loodusfilmide tegemine on teatud määral ka elustiil. Loodusega ühes rütmis elamine on loodusfilmitegijale ainult hea,” on Atte kindel. Nüüd piisabki sellest, kui astuda koduuksest välja, et sattuda otse looduse keskele.
Pärast Eesti lagedatel luhtadel põtrade filmimist oleks Atte tahtnud vahelduseks ka mõnes mägisemas piirkonnas filmi teha, kuid saatus mängis vingerpussi. Saatis Ungarisse. Ka seal tuleb filmida väga tasasel maastikul.
Et sipelgaid lahti seletada
Loodusfilmitegijana on Atte suur soov näidata inimestele loodusest erilisi hetki, mida keegi veel näinud pole. “Loodusfilmis olevad loomad või maastikud on tegelikult üsna tavalised, aga sageli inimesed ei satu loodusesse õigel hetkel või pole neil piisavat aega, et loodust jälgida,” ütleb ta.
“Tuulte tahutud maas” on Atte Henriksson koos Joosep Matjusega selliseid erilisi kaadreid Eesti loodusest tabanud väga palju.