Surmast hullem haigus: viimati registreeriti pidalitõve juhtum Eestis aastal 2011

Õunapuu alla võib matta surnud lemmiklooma, aga ka naharibadega õla küljes rippuva käe, kui naharibad kääridega läbi lõigata. Just seda tegi mõned kümned aastad tagasi oma kodutalu õues üks Eestimaa vanaproua. Leepra ehk pidalitõbi on selle ränga haiguse nimi, mis käe aegamööda otsast näris.

2004. aasta suvel viis mind noorest liivi lauljast Julgī Staltest plaanitava filmi tegemine Lätti, Kuramaale. Ühel õhtul Staltede pere suvemajas mainis Julgī isa Dainis Stalts, et lähikonnas, Talsi linnakese külje all on olemas veel töötav leprosoorium.

Pakkusin Julgīle ja tema vanematele välja mõtte minna vaatama seda asutust, ja kui võimalik, korraldada Julgī esinemine sealsetele patsientidele. Õde Regina, keda ma kunagi näinud ei ole, nagu ka mitte ühtegi teist leprosooriumi töötajat, andis telefonis meie külaskäigule heakskiidu.

Julgī laulis leprosooriumis ainult ühele inimesele. Asutuse vähestest patsientidest oli valmis meiega kohtuma ja ilusaid liivikeelseid laule kuulama üksnes toona 78aastane, Saaremaalt pärit Ülo Kirs.