Suur kunst suurest asjast
Eesti esimest laulupidu ja Toomemäe vaateid kujutav triptühhon telliti 1947. aastal kolmelt kunstnikult. Keskmine, figuuridega osa Elmar Kitselt (1913–1972), tähetorni vaade Johannes Võerahansult (1902–1980) ja vana anatoomikumiga pilt Aleksander Vardilt (1901–1983).
Pannoo oli mõeldud vastselt taastatud endise Kaitseliidu maja fuajeesse Riia tänav 12. 1946. aastal asus sinna värskelt loodud ENSV Teaduste Akadeemia Tartu osakond oma instituutidega. Nüüd tegutsevad seal Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.
Vahetult sõjale järgnenud aastad olid Eesti kultuurielus võrreldes hilisematega suhteliselt leebed. Eriti Tartu kunstnikud, kellest enamik oli sõja veetnud Eestis, mitte Jaroslavli ajupesus, olid uue võimu ja selle kultuuripoliitika suhtes irooniliselt, aga ka kergeusklikult meelestatud. Erilist hirmu ei tundu neis veel olevat.
Põhjust selleks andis Elmar Kitsele kindlasti riiklik tunnustus ja tellimuste rohkus. 1947. aasta esimesel poolel maalis ta koos Evald Okase ning Richard Sagritsaga Estonia teatri laemaali, mille eest sai kolmik 1948. aastal riikliku preemia. Arvatavasti selle valmimise järel hakkaski Kits tegema eeltöid “Esimesele Eesti laulupeole”.
1938. aastal oli Aleksander Vardi kutsunud ta appi kuulsat Eesti Üliõpilaste Seltsi maja lipu õnnistamise pannood maalima. Võimalik, et seekord oli Kitse toetus see, mis Vardile tellimuse tõi, sest impressionistliku maalikooli üks peaesindajaid eesti kunstis polnud võimude silmis just heas kirjas. Terava keelega ning teatud olukordades ebamugavalt tõtträäkiv Võerahansu samuti.
Miks valiti just selline teema ja vaated, võib vaid oletada. Nõukogude võim kasutas ära rahvale armsaid sümboleid ja nii püüti laulupidudestki kujundada võimule oodide laulmise püha. Toome vaated olid aga arvatavasti kummarduseks teaduste akadeemiale. 1947. aastal läks tähetorn ülikooli alluvusest akadeemia alluvusse ning samal aastal alustati hoone taastamist.
Ajaloolise tõepära saavutamiseks kasutasid kõik kunstnikud eeskujuna Georg Friedrich Schlateri, Louis Höfflingeri, Hermann Hartmanni, Eduard Ivansoni, August Hageni jt baltisakslaste Tartust tehtud litosid ja gravüüre.
Laulupeoliste pildi eeskujuks on kõige rohkem olnud Louis Höfflingeri vaade Tartule Ressource’i seltsi aiast. Kitse pildil on kujutatud ühendkooride esinemist.
Inimeste kujutamiseks tegi kunstnik palju toredaid eeltöid, mis on Tartu kunstimuuseumis ka säilinud.
Voldemar Erm on väitnud, et Kits püüdis maalil säilitada vanadelt gravüüridelt pärinevat tagasihoidlikku koloriiti. Sama on ilmselt püüdnud teha ka Vardi. Tema vana anatoomikumiga pildist jääb aga paraku mulje, et suuremat huvi on talle pakkunud esiplaanil olev kelder (surnukuur?). Võerahansu on koos tähetorniga näidanud ka pääsu püssirohukeldrisse.
Kunstilises mõttes on kõige õnnestunum just Võerahansu maal, mis on säilitanud talle omase värske ja särava käekirja. Kitse on kammitsenud “vana gravüüri eeskuju” ja Vardit ilmselt teda juba sellel ajal painav hirm midagi valesti teha. Võimalik, aga et suur formaat talle lihtsalt ei sobi. Pole ju EÜSi pannoo samuti kunstilises mõttes just suur õnnestumine. Samas tundub uskumatuna, et sellise pildi looja on maalinud vaid kümmekond aastat varem kauneid Pariisi vaateid.
Kodanlikeks natsionalistideks tembeldamine sai hoogu just 1947. aasta teisest poolest ning pannoo valmimise aastal 1948 oli selge, et midagi hävitavat on tulemas. (1948–51 sunniti Tartu kunstiinstituudist lahkuma nii Elmar Kits kui ka Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu siirdus Tallinna. Vardi visati Kunstnike liidust välja.)
Pannoo sai oma kohal rippuda vaid mõned aastad. Millal täpselt see maha võeti, ei ole õnnestunud välja selgitada. Kas 1949–50, kui nii kunstnikke kui ka akadeemia inimesi oluliselt represseeriti?
Kitsega küll õnneks midagi otseselt ei tehtud, kuid ilmselt temaga vesteldi ja hirmutati korralikult. Alates 1949. aasta lõpust ta ei ülbitse enam koosolekutel ja ta looming muutub süngeks, maalidest kaovad õhk, valgus ja värvisära.
Võimalik, et pannoo võeti maha 1953, kui maja läks lühikeseks ajaks Tartu oblastikomitee käsutusse, võib-olla 1954, kui maja sai EPA peahooneks.
Igal juhul mainib Voldemar Erm 1956. aasta Kitse näituse kataloogis, et pannoo asub etnograafiamuuseumi (praegu ERM) kogus ning vääriks kuskil avalikku näitamist. Kui kellelgi lugejaist on olemas täpsemaid andmeid, palun sellest märku anda.
Fondist välja võeti Elmar Kitse maal teadaolevalt esimest korda 1994. aastal tema suure näituse puhul Tartu kunstimuuseumis, veel on seda näidatud 2004 Viinistu kunstimuuseumis ning 2013 Laulupeomuuseumis. Kõiki kolme maali korraga saab esimest korda peaaegu 65 aasta järel näha laulupeost kuni juuli lõpuni ERMi näitusemajas.
