„Leiate-leiate,“ lohutasid linnainimesed ja näitasid õige suuna kätte.
„Noh, eks see üks puudutuse aeg on,“ naeris Rootsist peole tulnud vanaproua, keda sugulane bussi upitas ja tagant surus.

Tallinna rühmade inimesed, aga ütlesid, et nemad ei hakanud paljudel juhtudel üldse transpordile lootma ja leekisid jalgsi minema. Ühel tantsijal tuli laupäeva õhtuks koos rongkäiguga kokku üle 20km.

„Jalgsi saab pärsi kõvasti käia,“ leidsid peolised. Tantsijad olid viimaseks etenduseks välja nuputanud kõik kõige lühemad teed ja nii võis näha mõndagi koomilist olukorda, kus nende järel suuna võtnud välismaalased end ootamatult kuskilt puude vahelt leidsid.

„Siit me küll ei tulnud,“ arutasid nad ja lõid linnakaardi laiali.
Kuigi bussid pidanuks liikuma, ei olnud neid laupäeva õhtul eriti näha. Need, kes olid tulnud ratastega Viimsist ja Meriväljalt, hakkasid juba koju jõudma, kui teised ikka veel bussi ootasid.

Nädal aega jalgel olnud tantsijad ütlesid, et käimine ise polegi raske, aga kui rongkäik seisma jäi või isegi foori taga peab ootama, muutuvad jalad kangeks. Sestap on mitmed sellistel puhkudel paigalmarssimist jätkanud. „Tegelikult jäi isegi maas istudes üsna kangeks,“ tunnistas üks tantsija.
Päris kindlasti annab pidu inimestele suure hulga jalgsikäimise kilomeetreid juurde. Loodetavasti on see kõik rahva tervisele ainult kasulik.