Tääksi Mats ja Marta said tantsust osa juba enne oma sündimist
7.–9. klasside segarühmade liigijuht, erkpunaste sukkade ja elegantse kaabuga Andre Laine juhtnöörid kajavad ühest staadioniservast teise.
Sajad poisid ja tüdrukud annavad endast parima, et viirud sirged ja sammud täpsed oleksid. Täna algava XI noorte laulu- ja tantsupeo proovid on täies hoos.
Kuskil selle suure värvikireva lastesumma sees lippab ringi ka Viljandimaa Tääksi põhikooli tantsurühma tüdruk Marta Mikkor, 14 aastat vana. Ning tema ema Anu Mikkor, kes on sellesama Tääksi kooli rühma juhendaja.
Tõele au andes tuleb täpsustada, et ka Marta vend, 17aastane Mats püüab täpselt samal ajal tantsujooniseid paika saada, aga Viljandi Carl Robert Jakobsoni gümnaasiumi segarühm, kuhu tema kuulub, on määratud harjutama teisel staadionil.
Ning ehkki neljas Mikkor – pereisa Margus – viibib kodus Tääksis, on temagi mõtted pealinnas toimuvaga tihedalt seotud – ta teeb hoogsalt ettevalmistusi, et noortepeo ajal lauluväljakul asuvas Ehtekoja telgis kõigile huvilistele sõlgede valmistamist õpetada.
Rahvatantsuga on Mikkorid seotud olnud juba ammu – alates ajast, mil eesti keele ja käsitööõpetajaks õppinud Anu ning töö- ja tehnoloogiaõpetajakutse omandanud Margus pärast toonase Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist Tääksi kooli tööle läksid. Kuigi siis ei teadnud nad labajalavalsist ega polkast suurt midagi.
Pool kooli tantsib
“Olin sporditüdruk ja mängisin muudkui korvpalli,” meenutab Anu Mikkor. “Rahvatantsu polnud ma õieti näinudki. Ainuke seos sellega oli tänu emale, kes kudus rahvakunstimeistrite koondises Uku triibuseelikuid, mis mulle kangesti meeldisid. Mõtlesin, et küll oleks uhke neid seljas kanda…”
Aga Tääksis selgus, et seal varem lastele rahvatantsutunde andnud õpetaja oli äsja töölt lahkunud ning tegus ja sportlik Anu Mikkor pandi tema asemikuks. Et ta siiski teaks, mida ja kuidas õpetada, saadeti ta põhitöö kõrvalt Tallinnas tegutsevasse kolmeaastasesse rahvatantsujuhtide kooli.
Peatselt läksid Anu ja Margus ka ise kohalikku segarühma Õerutajad tantsima ning lõid seal kaasa kuni Matsi sünnini. Tääksi põhikooli rühmi ning ühel hetkel lisandunud Olustvere naisrühma juhendab Anu Mikkor aga tänini.
“Tääksi koolis on 70 õpilast, kellest rohkem kui pooled tantsivad,” nendib Anu Mikkor rõõmsalt.
Rõõmuks on ka põhjust, sest lapsed tantsivad täiesti vabatahtsi, puhtalt lusti pärast. Ning seda, et Tääksi lapsed oleksid mõnest tantsupeost suure konkursisõela tõttu loobuma pidanud, pole veel juhtunud.
“Meil on nii kõva tantsukool, et muusikaõpetaja loobus lastekooriga laulupeole pürgimast – lapsi lihtsalt ei jätku igale poole,” lisab Anu.
Mats tunnistab, et eks esialgu sai rahvatantsurühma mindud ikkagi puhtalt sellepärast, et vanemad käskisid. Aga kui Tallinnas esimesel tantsupeol osaletud sai, polnud sundimisest enam mingit juttu.
“Siis tahtsin juba ise, sest sain peolt tõeliselt vägeva elamuse,” kinnitab Mats. “Kui ikka 8000 inimest ajavad sama asja ning sina oled üks osake nendest…”
Nii Mats kui Marta on tantsu sees olnud juba enne sündi. Mats sündis ühe järjekordse tantsupeo paiku ning teda oodates õpetas Anu oma rühmadele peorepertuaari. Ühes tantsus, “Tantsuloitsus”, tuli käed ümber kõhu panna, aga tema ei ulatanud üha kasvava poja tõttu seda enam sugugi.
Ja kui ta vastsündinud Matsiga televiisorist tantsupidu vaatas, hakkasid teiste emade lapsed “Tantsuloitsu” ürgset muusikat kuuldes nutma, sama meloodia saatel kõhus pikkust ja kaalu kogunud Mats näis aga äärmiselt rahulolevana.
Marta sai oma peoristsed juba paarikuuselt, kui ta perega tantsupidu vaatama läks. Ise on ta tantsinud 1. klassist alates – nagu vennas Matski –, ehkki tema esimene peomälestus on tantsust üsna kaugel.
“Pidu ennast ei mäleta ma üldse,” kostab Marta, “küll aga seda, kuidas meie, väiksemad tüdrukud, ööbimiskoolis magamiskottide sisse pugesime ja vanemate klasside poisid meid nendega mööda koolimaja ringi sõidutasid.”
Raskused ununevad
Pole midagi imestada, et päris väikesed lauljad-tantsijad saavad suurest peost hoopis teistlaadi elamusi kui märksa vanemad lapsed ja täiskasvanud – seda eriti siis, kui varem Tallinnas käidud pole.
Nii meenutabki Anu Mikkor heldimusega 1982. aasta noortepidu, kui pidi linna esimest korda saabunud tantsulastele ühtepuhku selgitama, kumb sarvilistest sõidukitest on tramm ja kumb troll.
“Ööbisime ühes Mustamäe koolis ning minu rühma tüdrukud tulid küsima, kas nad tohivad minna kõrvalasuvasse kortermajja liftiga sõitma,” räägib Anu. “Lubasin, ja nad sõitsidki natuke üles-alla – et saaks teada, mis tunne see on.”
Staažikate tantsupeolistena teavad nii Mats kui Marta hästi, et kauaoodatud sündmus ei tähenda sugugi ainult ülevaid hetki tuhandepealises rahvasummas, kui publik plaksutab ning kõikide emotsioonid taevani küünivad.
Nad teavad, et tantsupidu tähendab ka pikki ja väsitavaid proovipäevi, harjutamist päikeselõõsas ja jäises paduvihmas, verele hõõrdunud varbaid ja pastlapaeltest valusaks soonitud pahkluid.
Tervelt nädal aega ei saa minna randa ega sõpradega omatahtsi uitama, Facebookis kolamisest rääkimata. Aga tühja sellest, kinnitavad nad.“Esimesed proovipäevad võivad tõesti tüütud olla,” tunnistab Mats. “Ent pärast pidu unustad selle ära – head asjad kaaluvad raskused üles.”
Pole vähimatki põhjust arvata, et seekord teisiti läheb. Harjutusväljakul näib sama meelt olevat ka liigijuht Andre Laine, kellele noorte sammud ja viirud üha rohkem rõõmu valmistavad: “Hopp-hopp, mine väikselt ja kompaktselt! Kivi-Vigala liigub Kuusalu suunas, Kuusalu läheb Taeblasse, Taebla Ääsmäe poole! Palju parem on, palju parem! Väga tublid olete, tõesti hästi aru saanud!”
