Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses esietendus sel puhul äsja “Pruugitud aeg. Punainimese lõpp”, Narva teatrikeskuses aga “Üleminekuaja inimesed”. Publiku ees olid valusad lood, mille raamiks nõukogude aeg ja kord.

Valu, jah, on võimalik teatris mängida. Kuidas aga mängida sügavale inimese sisse peidetud valusaid mõtteid, sellist valu, mis on korraga nii füüsiline kui vaimne ? Kuidas mängida seda, mida ei näe, mis on möödas, aga ei saa unustada? Mängida elupilte, mida enamus eluajast oled varjanud, püüdnud peas eemale peletada, pole neist isegi sosistada tihanud, kõva häälega väljaütlemisest rääkimata...?