Telesaatel “Tagatargemad” on tiim nii Tartus kui Tallinnas. Tartus on saatejuhiks Ave Marleen ja toimetajaks Aivi Parijõgi. Foto: Raivo Tasso

See tähendab, et igal laupäeval kl 18 räägitakse õppimisest ja haridusest. Mõeldud pole see saade siiski lastele, vaid täiskasvanutele, sest õppima hakata pole kunagi hilja. “Tagatargematel” on meeskond nii Tallinnas kui Tartus.

TeRa jaoks küsitlesid teineteist Tartu toimetusest Aivi Parijõgi ja saatejuht Ave Marleen. Mõistagi käib jutt õppimisest.

* * *

Aivi küsib Avelt

Kas sul on tark mees taskus?

Muidugi on, mul on isegi mitu tarka meest taskus ja mitu tarka naist on mul ka taskus.

See on niiviisi, et kui mul on lapse kasvatamise nõu vaja, helistan Tuulile; kui on vaja majandusalast nõu, helistan Terjele; kui on vaja ennast eesti keele viguritest läbi närida, helistan Katrinile, arvutialast nõu annab Henrik, retseptid ja muud elutarkused saan emalt ja õelt.

Seda nimekirja võiks muidugi jätkata. Tegelikult on nii, et ma pole kunagi häbenenud abi ja nõu küsida, võib-olla teen seda isegi liiga sageli.

Tähtsamate otsuste puhul pole mõnikord mitte niivõrd tähtis see, mida teine inimene arvab, vaid see, et saad kellelegi oma mõtteid valjusti öelda ja nii saab ka endale pilt selgemaks.

Saatesari “Tagatargemad” kestab jõuludeni. Mis sa arvad, kas selleks ajaks on kõik Eesti täiskasvanud innustunud õppijad?

Seda loota oleks muidugi lapsik. Ma arvan, et oleme oma ülesande täitnud hästi, kui kas või mõni inimene saab sellest saatest julgust ja tõuke teha mingi samm õppimise suunas.

Igatahes mina olen selle aja peale kindlasti innustunum õppija kui praegu.

Sest juba esimeste saadete tegemine on pannud mind häbenema, et ma väga ammu midagi uut õppinud pole. Ja minu puhul on selline häbitunne edasiviiv jõud.

Mida sa ise viimati õppisid?

No vot, ongi raske öelda. Vist võiks öelda, et ma õppisin hiljuti uuesti rattaga sõitma. Ma ei olnud juba aastaid sadulasse istunud ja oli tõesti hirm, et enam ei oskagi.

Aga üks jalgrattamatk, millelt ma ei saanud puududa, sundiski taas proovima. Öeldakse küll, et kui jalgrattasõidu selgeks saad, siis oskad kogu elu, aga kui ikka 10 aastat pole harjutanud, on väga raske. Aga ma sain sellest üle ja nüüd sõidan juba mõnuga.

Meil on juttu olnud, et ka saatejuhid võiksid sarja jooksul mõnel kursusel või koolitusel osaleda. Millisele kursusele sa ise oleksid kohe valmis minema?

Filmiajaloo ja soome keele kursustele, ka tennisemängu läheksin õppima.

Kuidas sulle tundub, kas meie ühiskonnas on õppimine ja enesetäiendamine ka küpses eas väärtustatud või on see erandlik nähtus, mis paneb suurema osa elanikkonnast õlgu kehitama?

Seniste saadete ja kohtumiste põhjal on mulle hakanud tunduma, et suurem osa elanikkonnast tegelebki ühel või teisel moel enesetäiendamise ja õppimisega. Lihtsalt eestlasele kohaselt ei hakka keegi sellest kõva häälega rääkima.

Meie saade näitab neid, kes julgevad õppida ja julgevad seda ka avalikult tunnistada.

Me räägime mitte ainult kooliharidusest, vaid ka igapäevaelu rikastavatest hobidest ja oskusest elus hakkama saada. Mis liiki haridusest meie ühiskonnas puudu jääb?

Hingeharidusest.

* * *

Ave küsib Aivilt

Milline koolilaps sa olid?

Algklassides olin selline, kellega õpetajal polnud mingit muret. Olin tõsine ja püüdlik õpilane, kellel oli alati kõik õpitud.

Keskkoolis olin ilmselt vahel üsna vastik, sest kippusin ninatargatsema ja tundidest puuduma. Sain oma puudumisi üritustel osalemisega põhjendada.

Mõne ainega oli lõpuks küll nii, et õppisin kriipsupealt nii palju, et oma 5 kätte saada ja mitte raasugi rohkem.

Mida oli sinu jaoks ülikooli ajal rohkem – õppimist või elu tundma õppimist?

Kuidas seda nüüd enam kaaluda. Mõlemat oli. Tol ajal väärtustati küll tarkust, aga õppimist mitte. Sa pidid olema tark, aga kulutama targaks saamisele väga vähe aega.

Sest aeg tuli kulutada seltsielule. Mis tegelikult on ju akadeemilises maailmas ka väga tähtis. Viiendal kursusel sain konkursiga ETVsse tööle ja siis oli küll seda “elu tundma õppimist” rohkem.

Kuidas suhtud eliitkoolidesse?

Kaheti. Kuna ma ise olen tulnud sellest n-ö tavalisest koolist ülikooli, täitsa maalt ja täitsa hobusega, siis ma muidugi leian, et kõik lapsed, kel pea võtab, väärivad võrdseid võimalusi.

Teisalt suhtun eliitkoolides tehtavasse töösse suure austusega ja mäletan, kuidas ma ise ülikooli ajal nn eliitkoolides õppinute vaimsust ja ka ühtehoidmist kadestasin.

Kokkuvõttes – olen seda meelt, et elukoht ei tohi saada takistuseks haridusteel. Maakool võib õpinguteks olla parem paik kui suurlinna eliitkool.

Mis on need asjad, mida kool ei ole andnud, vaid oled pidanud ise õppima?

Mäletad, Ivo Linna laulis kunagi sellest, mida õpetab kool ja mida küsib elu. Sõnad on kirjutanud Priit Aimla.

Küll ma olen imestanud, kuidas need sõnad Vene ajal läbi läksid.

Seal oli juttu, et “pole kuhugi põgeneda paganama pedagoogi eest” ja “kari suvalisi tobedusi reas, mõni paberil ja mõni olgu peas” ja siis võrreldi Sapakat ja Mersut.

Tagantjärele kuulates on see laul naljakas, aga kurb ka. Aga eks mingi vastuolu selle vahel, mida õpetab kool ja mida on vaja igapäevaelus, jääb ikka.

Kes on need inimesed, kes on sind õppima inspireerinud?

Viimasel ajal inspireerib mind õige rohkem mu viieaastane vennatütar Karmen, kes istub mu kõrvale, suunab pilgu lakke ja küsib: kuidas see maailm ikka tekkis?

Tänu Karmenile olen hakanud nobedamalt tegelema taimede tundmaõppimisega ja soetanud hulga taimeraamatuid, et mis lill see siin parasjagu õitseb, aga Karmen oma küsimustega aitab õppeprotsessi kiirendada.

Millisena kujutad ette “Tagatargemate” vaatajat?

Kindlasti on ta selline, kes teab, et tarkusest ei saa kunagi lõhki minna.