Saame teada, et igaühe kaitseingel on ainult tema enda päralt ja ta tahab meid tõesti abistada. Lorna Byrne ütleb, et kui me kõik vaid mõistaksime, kui palju kaitseingel meid aitab, oleks meie kõigi elu palju-palju kergem.

Ta soovitab veenvalt, et kui sa pole seni veel oma kaitseinglilt abi palunud, siis nüüd võiksid hakata seda tegema. Lihtsalt küsi temalt abi, nii lihtne see ongi. Isegi kui oled oma kaitseingli olemasolu suhtes väga küüniline, siis mida on sul kaotada? Kaitseingel ei jäta sind iial, mitte sekundikski. Sageli tuleb kaitseinglil ülesande täitmiseks appi kutsuda teisi ingleid. On miljoneid valveingleid, keda su kaitseingel saab appi kutsuda.

Õpetajainglid pakuvad abi iga asja puhul siin päikese all, ja on veel palju mitmesugust muud liiki ingleid. Nende appikutsumine on väga lihtne: lihtsalt räägi oma kaitseingliga, nagu räägiksid sõbraga, ja palu abi. Palu tal kutsuda õpetajaingel, kes aitaks sind, mis tahes mure korral. Võiks paluda näiteks nii: “Kaitseingel, palun saada mulle õpetajaingel, et ta aitaks mul õppida paremini autot juhtima!” Kaitseingel “räägib” meiega kogu aeg tunnete ja mõtete kaudu. Meil tuleks õppida lõpuks neid tundeid – tema sõnumeid – tunnistama ja kuulama.

Kaitseinglitel pole hinge

Kui Byrne küsis inglite käest, kuidas kaitseinglid just teatud inimese valivad ja kuidas hinged üldse tekivad, viidi ta hingedemaailma asja uurima. Seal nägi ta, kuidas kehastumist ootavad inimhinged veedavad sageli pikalt juba enne kehastumist aega koos enda kaitseingliga, et vaadelda ja uurida oma tulevast maapealset kehastust. Seega kaitseingel on meil olemas juba enne meie eostamist.

Kuna kogu olemasolu loojale on igaühe hing väga tähtis ja kallis, on ta igaühele meist andnud ka oma kaitseingli, et too aitaks tuua meie hinge turvaliselt tagasi tema juurde hingedemaailma. Kaitseingel teab, millal me sureme ja on meie juures ning hoiab surres me hinge. Kui surm saabub, võtab ta hinge inimkehast vastu. Surmahetkel näeme oma kaitseinglit ja kogu hirm haihtub. On tähtis meeles pidada, et siis läheme tagasi hingekoju.

Kaitseingli välimus, kuju ja värv võib muutuda sõltuvalt olukorrast. Enamasti peegeldab kaitseingli välimus seda, mida inimene hetkel vajab. Me ei saa oma kaitseinglit puudutada, aga kaitseingel võib puudutada meid. Byrne tundis sageli, et ingel puudutas teda juustest, seepärast panigi ta oma esimese raamatu nimeks “Inglid sinu juustes”. Kaitseinglid väljendavad ainult ühte tunnet – armastust. Vahel võiks küll arvata, et nad peaksid olema pettnud, aga neil on lõputult kannatust.

Kaitseinglitel pole hinge. Üks põhjus, miks nad meid ealeski ei jäta, peitub selles, et neile väga meeldib olla meie hinge valguses. Mõnikord võid näiteks kuulda, et keegi kutsub oma kalli surnud lähedase endale ingliks. See väljendab tema kiindumust ja armastust selle inimese vastu, kuid tegelikult ei saa inimkehast lahkunud hing tulla ingliks. Mitte keegi, kes on maakeral elanud, ei saa muutuda ingliks, väidab Lorna Byrne.

Lähedase vaim võib tulla tagasi

Lisaks meid alati saatvale kaitseinglile on meie ümber ka teisi ingleid: peaingel, tervendusinglid jt. Peaingel ei ole meie kaitseingel, kuid kaitseingel võib ta appi kutsuda, tema missioniks on tegelda kogu inimkonnaga korraga. Võime ka ise peaingleid appi kutsuda. Meie kaitseingel võib lasta õpetaja-, tervendaja- või peainglil või mõnel teisel inglil või vaimul meiega suhelda, aga kui kaitseingel ütleb “ei”, ei saa keegi meile appi tulla.

Vahel arvavad inimesed, et kui surnud inimese vaim viibib nende juures, on midagi halvasti. Nii see pole. Sageli pöördub vaim tagasi, et kallist inimest toetada. Mõnikord naasevad nad, et veel natuke aega maises maailmas viibimisest rõõmu tunda.

Väiksena mängis Lorna oma venna Christopheri vaimuga. Christopher suri enne tema sündi ning aitas tal hakata vahet tegema vaimudel ja inglitel. Lorna Byrne'i suhtlus vaimumaailmaga toimub peamiselt kolme ingli kaudu: peaingel Miikaeliga ning inglite Hosuse ja Eelijaga. Eelija ettekuulutused talle, kui ta oli 10aastane, läksid täide – ta leidis ja kaotas oma elu armastuse, oma nelja lapse isa ja armastatud mehe. Ometi jätkas ta ka sel raskel kaotusvalu perioodil inimeste aitamist, kuulates ja vahendades tema juurde tulnud inimeste inglite ja vaimolendite sõnumeid.

Lorna Byrne'i tolleaegsetest kogemustest, tema mehe surmast ja aasta pärast seda vanasse tallu, pehkinud maamajja kolimisest ning seal elamisest koos oma noorima lapsega on väga paeluvalt kirjutatud. Saame teada ka, kuidas see raamat sündis, Lorna lapsepõlve ja eluolulistest sündmustest ning kohtumistest vaimolendite, sõprade ja abivajajatega.