TARKUSEPUU: Kuidas hingates saada õnnelikuks
Vanameister Gunnar Aarma raamatut “Saada õnnelikuks” on ka praegusel ajal huvitav lugeda.
Seekordsel uuel lugemisel torkas silma enesearengu mudeli vana skeem: Guru ja tema ainus Õpilane, õppimise üks-ühele-mudel. See tähendab, et Aarma kogemusest lähtuvalt on vaimse arengu ainuõige tee gurukeskne – tuleb oma guruga koos elada ja teda järgida, esimesed kuud ei tohiks tema auraväljast rohkem kui nelja meetri kaugusele minna. Kahjuks tundub, et kõigile ei jagu selliseid meistreid. Kuid mine tea – “kui õpilane on valmis, siis ilmub õpetaja!”. Seniks elagem aga karjainimese elu.
Aarma järgi jaguneb inimkond põhiliselt kolmeks. Esiteks karjainimesed, keda on kõige suurem hulk. Nemad ilma seadusteta hakkama ei saa ning riigiaparaat funktsioneerib ja dikteerib neile tuhandeid lehekülgi seadusi. Neile on tarvis maitsvat toitu, seksi, mugavat korterit, ilusat autot jm tänapäevaelu hüvesid. Neid omades ja kasutades on karjainimene arvamusel, et ta on midagi olulist saavutanud. Järgmine liik inimesi, keda leidub väga vähe, on kangelased. Nemad kipuvad vastuvoolu ujuma, neil ei ole vaja seadusi, nad loovad seadusi ise. Kangelased tunnetavad Absoluudi või Jumala olemasolu ning püüavad maailma aidata nii palju kui võimalik. Kolmas liik on pühakud. Need on inimesed, kes enam negatiivseid mõtteid ei mõtle, kogu nende mõttebilanss on 100% positiivne.
Hingamisterapeudina on huvitav lugeda Aarma arvamusi hingamise kohta. Kuigi ta kirjutab peaaegu raamatu esimestel lehekülgedel suhteliselt negatiivselt hapnikutarbimise kohta, sest hapnik tekitab emotsioone ja emotsioonid on kahjulikud, siis tõde hakkab kooruma rohkem raamatu arenedes, kus ta põhjalikumalt räägib värskes õhus oleva praana ehk eluenergia sissehingamisest ning elutegevuse jääkide ja negatiivse väljahingamisest ning täielikust hingamisest. Hiljem leiame raamatust ka arvamusi et “hapnikupuudus tingib ebapiisava toitumise ja laguainete eemaldamise, mille otseseks tagajärjeks on tervisehäired. Siit tõde – hingamine on elu!”. Aarma väidab, et inimesed ei oska tänapäeva tsivilisatsioonis loomulikult hingata; et me peame hingamist ja elamist õppima loomadelt ning loodusega kooskõlas elavatelt rahvastelt. Et hingata tuleb nagu joogi, kogu kehaga – nii et kõik hingamisorganid oleksid tegevuses!
Vajame puhastust
Minu ja teiste tänapäeva hingamisterapeutide kogemus on, et hapnik ei tekita emotsioone, vaid toob meis välja juba olemas olevad emotsioonid, mis enamasti on allasurutud ning juhivad alateadlikult meie elu. Väga kasulik on hingata need emotsioonid ja ka minevikutraumad endast välja, vabastada need läbi hingamise, mitte hingamispeetusega pärssida seda, mis nagunii meis peidus on. Mõistmaks, et emotsioon ei ole see, kes me tegelikult oleme, tuleb seda emotsiooni esmalt tunda. Hinga või ära hinga, kuid meis tekib ikka emotsioone. Mittehingamise korral lõpetame hoopis pinges lihaste ja depressiooniga ning guru asemel ootab meid psühhiaater antidepressantidega, mis panevad meid veel vähem hingama.
Tundub, et inimestena oleme jõudnud arengutasandile, kus vajame suuremaid puhastusprotsesse, sest blokeeritud emotsioonid on kehas kinni, ning kui katel keeb, on vaja kaas pealt ära võtta ja aur välja lasta. Mitte kinni kruvida, nagu seda teevad antidepressandid – ainult mõtete tasandil elamine ja vähene liikumine. Katelt lahti kruvida aitavad eriti hästi mitmed hingamistehnikad nagu vabastav hingamine ja holotroopne hingamine. Sügavalt ning rütmiliselt hingates keha ja meel lõpuks rahunevad, hingamine muutub nurruvaks ja rahulikumaks ning saavutame palju parema kontakti kogu oma olemuse, oma vaimu, algallika või jumalaga (või kuidas keegi seda kõrgemat jõudu soovib nimetada). Minu kogemus on, et ka läbi vabastava hingamise on võimalik ühenduda jumaliku Tõe, Väe ja Tarkusega. Selleks ei pea tegema väga keerulisi hingamispeetusega praktikaid guru juhendamisel. Ühendatud rütmiline hingamine toob meie vaimenergia tagasi hinge maapealsesse templisse – kehasse. Tundub, et Aarma hingamispraktikad on seotud rohkem astraalrännakutega – kehast välja minemistega.
Kirjutan seda, sest aeg-ajalt ikka kohtan mõnda inimest, kes tuleb ja teatab, et vanameister Aarma sõnutsi on hingamine ohtlik, ja et kas ikka on turvaline sügavalt hingata. Aarma hingamisõpetused joogide täielikust hingamispraktikast kuni Buteiko meetodil pinnalise hingamiseni on suhteliselt erinevad, nagu ka kogu inimajaloos teada olevad hingamispraktikad. Hingamispraktikaid on kümneid tuhandeid, neist igaühel on oma eesmärk, ülesanne ja ajalooline taust. Kui tahes vastandlikud eri praktikad ka on, nende ülesanne on jõuda elu sügavama tähenduse mõistmiseni ja selleks on eri teid.
Nelja liiki hingamine
Edastan lühidalt Gunnar Aarma raamatust baasinfo nelja liiki hingamisest, mis on minu arust kõige olulisem. Joogid jagavad hingamise nelja liiki: kõrge, keskmine, madal ja täielik hingamine.
1) Kõrge hingamine on läänemaailmas tuntud rangluuhingamise nime all. Tegevusse asub ainult rinnakorvi ja kopsude ülemine osa, seetõttu satub kopsudesse suhteliselt vähe õhku. Kõrge hingamine on tõenäoliselt kõige halvem moodus. 2) Keskmine hingamine on läänepoolkeral tuntud roietega hingamise nime all ja on kõrgest hingamisest märksa parem. Keskmine hingamise puhul surutakse vahelihas ülespoole ja tõmmatakse kõht sisse. Roided kerkivad pisut ja rindkere laieneb. 3) Sügav hingamine on neist märksa parem. Läänes on hakatud seda käesoleval sajandil üsna laialdaselt harrastama. Võime seda hingamismoodust kohata vahelihase hingamise, sügavhingamise või kõhuhingamise nime all. 4) Täielik hingamine on olnud idamaades kasutusel juba aastasadu, ja seda peab joogaõpetus parimaks.
Kui kõrgel hingamisel täitub kopsude ülemine osa, keskmine hingamine täidab ainult keskmise ja ühe osa kopsupoolest, süvahingamine ainult kopsude alumised ja keskmised osas, siis iga meetod, mis kogu kopsuruumi õhuga täidab, peaks olema igale inimesele suurima väärtusega. Sel juhul saame organismi tarbeks võimalikult rohkem hapnikku ja talletame palju praanat.
Raamatust leiab palju hingamisharjutusi, mille eesmärgid on erinevad. Aarma väidab, et iga päev peaks pulss olema 130–150 peal umbes kahe tunni jooksul, aga see eeldab korralikku rütmilist hapniku hingamist. Pikamaajooksjad teavad hästi, kuidas selline rütmiline hingamine pea mõtetest puhtaks teeb.
Aarma raamatus leidub häid mõtteid taimetoitluse ja paastumise kohta ning lugusid tervendamisest platseeboefekti valguses. Aarma meenutab meile ka mitmeid lihtsaid ja tõhusaid stressimaandamise meetodeid. Saame teada ka tema suhtumise seksi ning et poisid ja tüdrukud peaksid käima eri klassides ja et naised tohiks olla koolis õpetajad ainult II klassini.
Gunnar Aarma peab kõige olulisemaks eneseteostust. Ta ütleb, et peab olema endaga sajaprotsendiliselt rahul. Tema arust on õnn see, kui ollakse tasakaalus ja rahul oma eneseteostusega. Siia võiks kuuluda ka armastus. Selle kohta, mis on armastus ja kes on see, keda armastame, ütleb ta: “Minu arvates me armastame seda inimest, kelle biovälja sees me tahame võimalikult palju ja võimalikult tihti olla.” Ja et kõige parem oleks iga tund oma kaasat kallistada.
