Mida on eetikanõuniku ametis olemine teile, Tarmu Tammerk, televaataja ja raadiokuulaja kohta õpetanud?

Vaatajad ja kuulajad panevad tähele detaile, mida ajakirjanikud ise võivad ebaoluliseks pidada. Üks saates hooletult pillatud lause või läbimõtlemata väljend võib olla sellise mõjuga, et ajakirjaniku ülejäänud hea töö jääb publiku jaoks varju.

Teine tähelepanek on, et algselt pahane või ärritatud kuulaja-vaataja muutub konstruktiivseks, kui tunnetab, et teda on ära kuulatud. Aga sõimu ja polkovniku lese stiilis deklaratsioone tuleb ka.

Kas kriitikat võiks rohkem olla?

Kui 2007. aasta sügisel ametisse asusin, oli tagasisidet vähem kui nüüd, sest meediaombudsmani amet oli alles seadusega loodud. Aga praeguseks on vastukaja maht kasvanud. See ei tähenda, et probleeme oleks sülega juurde tulnud. Rahvas on nüüd sellest ametikohast lihtsalt teadlikum.

Kui võrdlen oma tööd teiste maade meedia-õigusvahemeeste omaga, paistab silma, et Eestis on vähe huvirühmi või esindusorganisatsioone, kes oma liikmete õiguste eest seisaksid. Näiteks mingi piirkonna elanike esindus, kes juhib ajakirjanduse tähelepanu, kui nende kodukanti mingi negatiivse stereotüübiga seostatakse. Või psühholoogide selts, kes hoiatab enesetappude detailse kajastamisega tekkivate probleemide eest.

Mil määral on võimalik tagasisidega arvestada? Kas reaalselt on mõne kaebuse põhjal muutusi läbi viidud?

Iga kõne või kiri muidugi muutust ei too. Kui inimese ettepanekul on iva sees, edastan selle saate autoritele. Ühel või teisel kombel see saadete tegemist ikka mõjutab.

Kõige rohkem on tavaliselt mõju sellisel pretensioonil, mis puudutab konkreetse isiku või asutuse kajastamist. Kui saade või lugu oli eksitav või tasakaalustamata, esitatakse vabandus või parandus. Nendest juhtudest õpitakse edaspidiseks.

Maitse küsimuste puhul pole nii operatiivset ega kategoorilist lähenemist vaja. Näiteks muusikavalik “Vikerhommikus” või “Terevisioonis” ei olegi reeglina hea ajakirjandustava küsimus. Aga kuulajale-vaatajale läheb see meeletult korda.

Soovitan siiski: võtke otse toimetustega ühendust, seal pannakse muusikakava kokku. Kui toimetuse vastus ei rahulda, siis pöörduge edasi.

Ajakirjanduseetika nõunik peab olema kui vahekohtunik kuulaja-vaataja ja rahvusringhäälingu vahel. Eetikanõunik ei saa käskida-keelata, küll aga protsesse suunata. Võtame näiteks vigade parandamise – raske asi igale inimesele, rääkimata toimetustest.

Olen ERRis rõhutanud, et kui on tehtud faktiviga või on juhtunud suur tehniline aps, tuleb operatiivselt esitada parandus või vabandus. Inimesed reeglina mõistavad seda. Vea mahavaikimine ei mõju usaldusväärselt. Minu meelest on sel teemal ERRis paranemist näha.

Olen üks nendest, kes on rääkinud vajadusest pakkuda raadiote nädalalõpu vestlussaadetes mitmekesiseid vaateid, mitte ühehäälset nõustumist. Nii “Olukorrast riigis” kui ka “Rahva teenrid” muutusid kevadhooajal tunduvalt mitmehäälsemaks kui varem. Sellele aitasid kaasa paljud, alates saatejuhtidest endist. Aga paremat tulemust aitasid saavutada ka kuulajad, kes oma tagasisides ühte väravasse löömist ette heitsid.

Kui palju teiega arutatakse läbi programmi ja teemasid?

Ma ei osale konkreetsete saadete väljatöötamise juures ega ole seotud ühegi toimetusega.

Üldistest aruteludest võtan aga osa. Näiteks valimiste kajastamise puhul rääkisime tasakaalustatuse aluspõhimõtetest. Uudised ja publitsistika ongi meediaombudsmanide töö põhivaldkond, et tagada erapooletust ja tasakaalustatust. Aga ajakirjanduseetika puudutab ka teisi teemasid, nagu eraelu ja isikuandmed elusaadetes ja krimilugudes jms.

Iganädalased infokoosolekud annavad võimaluse anda lühiülevaade kuulaja-vaataja tagasisidest. Vahel tõstan hoiatuslipu mõne ajakirjanduseetika kari kohta, mis kuskilt terendab.

Pidevalt avaldan tähelepanekuid rahvusringhäälingu siseveebis. Avalikkuse jaoks on tähtsamatest teemadest juttu Vikerraadio “Meediatunni” saates iga kuu esimesel reedel ning rahvusringhäälingu kodulehel ajakirjanduseetika rubriigis.

Meelelahutus ja eetika ning hea ajakirjandustava käivad tihti eri teed. Kas näiteks “Erisaatele” on üldse võimalik midagi ette kirjutada, et vaataja taluvuspiir ei saaks ületatud?

Olen nõus, et meelelahutusel on omad reeglid, millel ei ole ajakirjandusega mõnikord mingit kokkupuudet. “Erisaate” tegijad aga pole minu hinnangul seni hea ajakirjandustavaga pahuksisse läinud. Absurdihuumori jaoks peab soolikas olema.

Mida teha, kui saatejuht on viks ja viisakas, aga saatekülaline ropendab?

Siis on valed inimesed kokku saanud! Või sattus saatekülaline valesse stuudiosse. Tõsi­semalt rääkides peaks saatejuht riske maandama, näiteks ropendusmeelset saatekülalist informeerima, millised on rahvusringhäälingu tavad. Kui intervjuu läheb käest, tuleb jutule kiire lõpp teha ja vaataja-kuulaja käest kohe vabandust paluda.

On olnud ka olukordi, kus peab tagantjärele vabandust paluma hoopis saatejuhtide pärast (Juur–Kivirähk Eurovisiooni kommenteerimisel). Kas sellised juhtumid peaks välistama edaspidi taoliste vääratuste tekkimise?

Vastutus eetripraagi või möödalaskude eest on peatoimetajal (ja sealt edasi rahvusringhäälingu juhatusel). Minu soovitus selle juhtumi kohta oli: peatoimetaja on kohustatud tagama, et tema saatejuhid vormis püsiksid. Juhtum näitas, et mitu tundi raadio otse-eetrit oli koomikutepaarile liiga väsitav.

Kui palju teevad ajakirjanikud eksimusi politsei ja kohtute töö kajastamisel?

See on keeruline valdkond. Isikuandmete kaitse põhimõtte järgi ei tohiks näidata politseireidi käigus kontrollitud inimesi. Aga kas tagajärjeks ei ole n-ö infovaakum, kus võimalikest õigusrikkumistest saab juttu teha vaid kuivas kohtuloos või politseijuhi ametlike avalduste kaudu?

Igas loos tuleb otsida tasakaalu, et oleks tagatud nii inimeste õigused kui ka avalikkuse õigus olla põhjalikult informeeritud. Hea tava siin alles tekib.

Kas Kanal 2 ja TV 3 peaks ka eetikanõuniku tööle võtma või kaotaks sel juhul nende programm mõtte?

Erakanalites on nutikaid leide ja otsinguid, aga sageli sõidetakse tuimalt inimestest üle. Inimesed on kommertsjaamades mõnikord lihtsalt kui lugude toormaterjal, mida saab igapidi vormida ja siis minema visata. Mõne loo puhul paistab põhimõtteks olevat: “Ära kuula konflikti teist poolt, rikud veel hea loo ära!”

Sõltumatu vahemees kuluks ära igasse meediaorganisatsiooni, sest igapäevases ajakirjanduslikus tootmisprotsessis sees olles on ajakirjanikul liiga kiire, et oma tegevust korraks distantsilt hinnata ja vajadusel vigu tunnistada.

Usaldusväärsuse tõstmiseks ongi meediaombudsmanid olemas mitmes välismaises eralehes ja kommertskanalis.

Ajakirjanduseetika nõuniku ametikoht on rahvusringhäälingus tõstnud teadlikkust eetikateemadest. Võimalikke probleeme osatakse paremini ennetada. Vaataja-kuulaja oskab nõuda ka.

- ERRi tele- ja raadiosaadete kohta saab arvamust avaldada ja esitada küsimusi ning ettepanekuid: meediaeetika@err.ee või tel 611 4117.