Teadja-naine, kes kõndis Bismarcki luukerel
Raikkülas on Ilse Rahkemal kaks eriti südamel olevat paika.
Kõigepealt läheme Alexander Keyserlingi perekonna hauaplatsile Hauametsas. Eeldan, et sellise mehe viimne puhkepaik on targal ja kultuursel Eesti ajal kenasti korda tehtud ning sobiv näidata näiteks kas või asjatundlikele (välis)turistidele. Suur Darwin näiteks märkis oma "Liikide tekkes" Keyserlingi kui üht enda eelkäijat. Matusepaigale juhatab küll kena silt, ent ehk oleks parem, kui ei juhatakski...
Haud risu-räsu all
Mööda kollakast mudast libedat teed jõuame metsasihini. Mahalangenud puud on muutnud selle omamoodi takistusribaks. Langenud ja kõdunevaid puid on täis ka mets.
Risu-räsu all on neli Keyserlingide hauda üsna kurvas seisus. Kunagist võrkaeda meenutavad mõned viltuvajunud kivipostid. Eemal vesitsev auk oli kunagi purskkaev.
Oma lapsepõlvest mäletab Ilse Rahkema, et siinne mets oli täis sarapuupõõsaid. Ning näsiniini. "Kevadel nende õrnroosasid õisi vaadates otse tardusid paigale, olid kui võlutud."
Kui Ilse Rahkema oma kodumajja Raplamaale Raikkülla elama tuli, oli ta viieaastane. Nüüdseks on ta samas paigas elanud ühtekokku üle 80 aasta.
Sündinud on Ilse Rahkema pisut eemal, Paka teomajas, mis nüüdseks ammu maha põlenud.
"Siin vanasti maju ei olnud," ütleb Ilse Rahkema oma praeguse kodu ja selle ümbruse kohta. "Need on asundustalud, mis siia maantee äärde ehitatud."
Praegune ette võetud tee tuntav laiendus on sedavõrd tuntav just Rahkema Mardi talu suhtes, et üheksameetrine riba nende krundist läheb ilmselt tee alla, puud on juba kadunud ning maanteeameti poolt uus vägev piirdeaedki üles pandud.
Majade ehitamine võttis hoo sisse 1918, kui Raikküla viimne mõisnik, filosoof Hermann von Keyserling siit lõplikult lahkus. 1928. aastal valmis saanud Mardi talu krundi suuruseks oli jämedalt öeldes 13 hektarit.
Rihm peksab hinge tooreks
Ilse ema Maria tõi ilmale kokku üheksa last, täiseani jõudis neist kuus. "Kõige vanem oli 1906. aastal sündinud Elviine ehk Ella, vanim vend oli 1908 ilmale tulnud Albert. Magda sündis 1914, Ilse 1923, Eevi (luuletaja ja kriitiku Andres Langemetsa ema) 1926 ning pesamuna Raul 1931.
Tänaseks on neist ilma peal kõndimas veel vaid Ilse.
Mardi talus lapsi tööle ei sunnitud. "Meie tegime õega ise kõike seda, mida vanemadki tegid. Läksime heinamaale ja riisusime, õppisime lehma lüpsma ja..." Ei mäleta Ilse, et lapsi kunagi karistatud oleks. Isa põhimõtteliselt ühtki last ei löönud. "Ema vahel andis vitsa. Ütles, et rihma anda ei tohi, siis peksab lapse hinge tooreks. Aga sööma asudes pidime iga kord palvet lugema."
Kirikus käidi väga harva. Kuid jõulude ajal alati. "Sõideti saaniga Raplasse, hobusel kuljused kaelas. Isa ise tegi sihukese sõidukresla, mis pandi saani peale. See meil praegugi alles. Lapsed pandi peale ning mindi. Justkui vargamäelased "Tões ja õiguses". Ning ema luges igal pühapäeval jutlust laua ääres ja meie pidime kuulama. Kui söönud saime, pidime emale-isale patsi lööma ja käeseljale suudlema."
1941. aastal, kui Ilse kevadleeris käis, tuli ta oma külalistega pikas valges kleidis Hauametsa. Siis olid kõik hauasambad veel alles. Venelased sambaid ei lõhkunud. Selle tegid ära meie oma inimesed. Kõigepealt tükeldati ja jagati laiali Alexander Keyserlingi noorima tütre Marie marmorist sammas. Teised lükati lihtsalt ümber. Kord läks Ilse Rahkema kolhoosi laudast emale piima tooma. "12aastane õepoeg Andres Langemets tuli mulle vastu, aitamaks ämbrit kanda. Ta soovitas haudade juurest läbi minna, et otsem koju saada. Platsini jõudes nägime, et Alexandri ja tema naise Sinaida hauad olid lahti kaevatud. Üks kirstukaas lebas haua ääres. Ümberringi oli rohi maha tallatud ning vedelesid viinapudelid ja sigaretikonid. Marie haua peatsis olnud valge sammas oli puruks löödud. Suur raudkivist plaat üles tõstetud ning kaabakad hauda tunginud. Ilmselt otsiti ehteid, mida tüdrukule matmisel võis olla kaasa pandud."
1874. aastal 18a neiuna tuberkuloosi surnud Marie oli olnud isa lemmiklaps. "Et tal kopsud nõrgad olid, soovitati võimalikult palju värskes õhus viibida. Isegi lõunasöök viidi talle metsa järele - laia kivi peale olnud laud kaetud. Pärast Marie surma jättis Alexander oma teadusliku karjääri sinnapaika ja hakkas lilli kasvatama."
See, mida praegu tuntud teadusemehe ja tema omaste haual näeme on ootamatu, uskumatu ja arusaamatu. Natuke selgem on pilt Raikküla mõisa juures. Hoone on küll endiselt varemeis, ent uued omanikud on siin teinud parimat, mida oma võimaluste juures ilmselt teha saanud - majale on katus peale saadud. Nende ilmne entusiasm lausa kisendab abikäe järele - head asjad mõisahoone juures näivad olevat seiskunud.
Ilse teab rääkida loo aegadest, mil mõisahoones veel lastekodu varju leidis. Laoruum asus tol ajal valge laega saalis. Katus oli katki ning vesi tilkus laest läbi. Kord, kui öö läbi vihma oli valanud, kutsus laohoidjast õde Ilse appi alla pandud veevanni tühjendama. Nägime ehmatusega, et põrand oli täis krohvipuru ja suuri kirjapakke.
Otse kamina kohal laes haigutas umbes meetrise läbimõõduga auk. Ilmselt oli mõisa tollane omanik, maailmamainega filosoof Hermann von Keyserling need kirjad 1918. aastal Eestist lahkudes kahe lae vahele peitnud. Kaasa võtta ta neid ei saanud, ära visata ka ei tahtnud...
Majandusjuhataja kutsus suured poisid, kes kühveldasid kogu selle vaimse varanduse aknast välja hunnikusse. Paari nädala pärast veeti need sealt prahina minema. Muidugi on kodupaiga ajaloo hardunud austajal sellest nüüd tuline kahju...
Põnevad paigad
Kust aga Ilse Rahkema oma kodukandi kohta nii palju teab? "Mu isa teadis nii palju."
Raikküla ja selle ümbrus on aga kultuuriloost lausa küllastunud. Alexander von Keyserlingi käis siin mitmel korral külastamas kuulus Saksa riigikantsler Otto von Bismarck isiklikult. Kaua aega tähistanud vanade kamraadide lemmik-kohtumispaika vana tamm, mis murdunud 1920. aasta paiku.
"Tüvi lamas maas kümneid aastaid. Kui olin koolilaps, viis õpetaja meid ajalootunnis tihti selle tamme juurde. Tamm oli siis nagu luukere, koor ammu ära langenud. Ta püsis seetõttu, et kaks maasse tunginud oksa hoidsid tüve maast kõrgemal. Ronisin selle tüve peal ja kujutlesin, et käin Bismarcki luukerel ning nagu hoiaks ta oma kätega maamullast..."
Raikküla mõis
- Esmakordselt mainitud 1469.
- XVI-XVII sajandil kuulus Fersenitele.
- 1782. aastal omandasid mõisa Staalid, kes rajasid esindusliku mõisasüdame. Muu hulgas kuulus mõis ka vene kindralmajorile Georg Johann von Staalile.
- 1833 sai mõisa omanikuks Venemaa rahandusminister krahv Georgi Kankrin.
- 1844 läks see Kankrini tütre kaasavarana krahv Alexander von Keyserlingile. Alexander von Keyserlingi eluajal külastas Raikküla mõisat korduvalt ka tema sõber, Saksamaa kantsler Otto von Bismarck.
- Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Hermann von Keyserling.
- Alates 2000. aastast on hoone eravalduses.
- Umbes kilomeetri kaugusel paikneb Keyserlingide surnuaed.