TEATRIELAMUS | Üllar Saaremäe muutus Rakveres ingliks, Tiina Mälberg samuti

Ei mäleta, et ükski teine Rakvere teatri lavastus oleks publikult nii palju vaimustushüüdeid kogunud kui "Tagassi inglite juure".

Selle asemel, et lasta rahval soojas teatrisaalis näiteks jõulaulude saatel uneleda, lähetati publik õue, et seal lumes, jääs, vihmas, poris, pimeduses ja tuules mööda pargiradu sammuda, peas kõrvaklapid . Klappides kostmas Tiina Mälbergi ja Üllar Saaremäe loetavad virukeelsed luuletused.

Luuleetenduse ettevõtmine on meie mitte just väga luulelembesel ajal omaette julgustükk. Rakvere teater on varemgi luulega ilma teinud, mõelgem legendaarsele „Johannese passioonile,“ kus laval olid korraga kolm Juhanit, kolm klassikut Liiv, Smuul ja Viiding. Aga nüüd... keegi tundmatu tegelane.

Lummav valgus ja helid

"Tagassi inglite juure" on luuleetendus, kus kanti ette kooliõpetaja, kunstniku, luuletaja ja tantsija Kristen Suokassi virukeelseid värsse. Nende kuulamiseks tuli astuda mööda Rakvere Rahvaaia teid, saatjaks prožektorite loodud imelised valgusmaailmad ja lummuslik helitaust alates tuule ulgumisest või puudega köetava pliidi vuhinast. Ainuüksi kõrvaklappidest kostuv taustahelide pilt oli kuulamist väärt, loojaks ERR-i Raadioteatri raudvara, helirežissöör Külli Tüli. Imelihtsad helid – tiku süütamine ning kärbse sumin muutusid suisa sümfoonilisteks kompositsioonideks. Reaalelust lisandusid möödalendavate partide tiivaplagin, taamal tormlevate ööorienteerujate hingeldamine, linnas vuravate autode sumin.

Kõrvaklappidest kostvad Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe hääled rääkisid lugu justkui ainult sulle. Punklaulupeo isana tuntava matšoliku Saaremäe hääle õrnjõhker malbus oli mõnelegi kuulajale üllatuseks. Sellele lisandus Mälbergi toonide soojus, mis kokku kõnelesid kuulajaile sõnadest enamatki. Seda, et nii lummaval moel oskavad teineteisele luuletusi lugeda üksnes need, kes koos midagi tõelist kogenud.

Suokass: TAGASSI INGLITE JUURE

Hinne: 5

Talvine rännak kõikidele meeltele Rakvere teatris ja Rahvaaias.

Lavastaja Tiina Mälberg

Kunstnik Krista Aren

Helirežissöör Külli Tüli (Raadioteater)

Valgus Märt Sell

Rännakut saadavad häältega Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe

Lavastus sündis koostöös Raadioteatriga. Kasutatud on Eesti Rahvusringhäälingu arhiivimaterjale, Fred Jüssi helisalvestisi ja Andrus Albrechti muusikat.

Näidendi heliriba on taaskuulatav veebist, Raadioteatri arhiivist.

Luuletuste teemad olid oma lihtsuses mõjukad. Küll kikivarvul kõndimine, et mitte mutukaid ära tallata. Puude ja maa lõhna nuusutamine, vaikuse kuulamine, läbi udu astumine ja armastus, armastus üle kõige. Ning ikka otsing - otsing, mille finaaliks jõuame iseendasse... inglina. Puhta ja imelise olendina. Luuletused pärinesid Suokassi 2014. aasta esikkogust.

Luulerännaku lõppvaatuseks oli teatri väikesest saalist kujundatud minimalistlik ja hõbedane, et mitte öelda inglite taeva karva restoran, nurgas musitseerimas Virumaa mees, Rakvere legendaarne bard Andrus Albrecht, varem tundud ka kui Bonzo. No mida enamat veel võiks tahta!

Palun kordust

Oleme ju palju kuulnud küll võro, seto ja mulgi keelest aga viru oma, see on pigem tundmatu kui tuntud. Suokass selgitas kavalehel põhjalikus intervjuus mille järgi viru keelt ära tunda. "Kõige silmatorkavamb tunnusjuon on võib-olla diftongid ja triftongid. Uo, ie ja muud siukesed. Põesas (põõsas), vie pial (vee peal). Ka trifrongid, kui on jär´rest kolm täisäälikut. Siel, kus kir´rakieles on pikk ö, on meil viis varianti. Milline kielerikkus! Mujal Iestis ei ole seda sugugi nõnna pal´lu. Kas üe, üö, üa, üöe või üöa. Tule süöama. Lisaks siesama lühenend nud-kesksõna. Näitёks kir´rutand. Või ist, võtt, ost, ast, oid, pand ― nii ära kadund võib sie olla... Ka j-tähёga on kohati kehvad luod, selle asemel on pienendus: pal´lu (palju), kar´ruma (karjuma), as´sad (asjad), pad´dad (padjad), ah´hus (ahjus)..."

Esietendus eel toimus teatris vestlusõhtu Ingrid Rüütli ning Kaja Toikkaga Viru Instituudist, mis seisnud hea ka viru keele hoidmise ja kogumise eest. Huvilisterohke õhu päädis ühise virukeelse regilaulmisega.

Kui ma saaks üleriigilisi teatriauhindu jagada, siis potsataks neist mitu Rakvere teatri kõrvale Rahvaaeda, mis paksult muinasjuttu, ilusaid vaateid ja härmas, kuid sooje sõnu täis. Kui ma saaks Rakvere teatri uue aasta mängukava koostada, siis kaaluksin põhjalikult võimalust tuua ka 2018. aasta jõulukuul inglite lugu rahva ette taas Rahvaaeda või siis mujale Rakvere linnaruumi, kus joonistada lummavaid heli-ja valgusmaastikke.