Üle lainetava vee

Jõuan laupäeva hommikul kell kümme Kalasadamasse. Parvlaev Monicale rõhub hord suvitajaid. Lootus pardale pääseda raugeb lõplikult, kui minu nina ees tehakse teed neljakümne kahele vene rahvusest pensionärile. Siiski lubab reeder Andres mind pardale, ruumi on mehe väitel veel umbes seitsmekümnele. Saja kahekümne kahest suust minu ümber kõlab lõbus eesti-soome-vene keelne vadin. Naissaare kunagised lootsid oskasid ka rootsi, saksa ja inglise keelt. Minu füüsikust matkasemu pajatab Schmidti teleskoobist, mida kasutavad tänaseni observatooriumid üle maailma. Reeder Andres lisab, et ka kilukarbi Tallinn on Naissaarelt pärit. Tund hiljem randudes tunnen silueti tõesti ära.

Suvekuud toovad Naissaarele 21 000 turisti, üle talve jääb vaid neli suitsu. Peatun Karli ja Eda juures (õige nimega Karl Juha ja Eda Lindström). Abielupaar jõudis Naissaarele 11 aastat tagasi. Rahu otsingutel Soome ettevõtja Karl valis saarel suvekodu välja näppu kaardile asetades. Seejärel õppis tundma saare militaarset ajalugu ja Eda võttis külalistemaja oma hoole alla. Uksed avati aastal 2006, esimesteks öömajalisteks esimese Nargen Festivali lauljad-näitlejad. Elektri saab pere sarnaselt teistelegi naissaarlastele generaatori ja päikesepaneelide abil. Riikliku laevaühendust mandriga pole. Pole ka poodi ega arstiabi, samuti korralikke teid. Need ongi saare tänased valukohad, võtab Eda kohvitassi taga kokku päev varem (so 16. juunil) Väikesaarte Nõukogus toimunud arutelu. Kümne sissekirjutatud elanikuga Naissaar otsib väikesaarena riikliku tunnustust, kord kuulutati aga riik Naissaarel välja.

Nargeni Vaba Saar

Nargeni Vaba Saare lugu algab aastaga 1917. Esimesest maailmasõjast väsinud Venemaad räsisid revolutsioonimeeleolud, mis ei jätnud puutumata ka militariseeritud Naissaart. Kohalik elanikkond oli selleks ajaks sõjajalust lahkunud. Naissaarele jäid töölised, vene madrused ja sõjaväelased, kokku 80-90 pead. 4. detsembril (ukj) kuulutas mässuline garnison anarhosündikalist (vasakpoolne sotsiaalpoliitiline ideoloogia, mis eitab riiki kõigis vormides) Petritšenko ja mereväelase Sabalini algatusel välja Madruste ja Ehitajate Nõukogude Vabariigi ehk Nargeni Vaba Saare. Riiki juhtis rahvakomissaride Nõukogu, eesotsas Petritšenko. Kohalikust velskrist sai hariduskomissar, katlakütjast töökomissar ja puusepast rahanduskomissar, ametisse seati ka sõjakomissar, siseasjade komissar ja tervishoiukomissar. Nargeni Vaba Saare pealinnaks määrati Lõunaküla, hümniks „Internatsionaal“ ja lipuks anarhosündikalismi punamust lipp. Riigi deviisina kõlas „Surm pursuidele!“ („Смерть буржуям!“) Plaanis oli võtta kasutusele ka oma raha. Paar kuud hiljem, 26. veebruaril 1918 vajus aga saareriik ajahõlma. Garnison evakueeriti kiirkorras sissemarssivate saksa vägede eest. Sõjalised objektid mineeriti ja vähesed kohalikud suleti sadamas barakki, kust nad pääsesid tänu kohalikule metsavahile. Tänaseni mäletavad Nargeni Vaba Saart metsiku looduse rüpes purustatud rannakaitsepatareid.

Keiserliku pealinna kaitseliin

Seisan purustatud patareist mahajäänud kraatri veerel. Minu seljataga kõrgub rändrahn, mis polegi õieti rändrahn vaid tükk õhitud laskemoonalao katusest. Teejuht Karl jutustab, et pärast Balti laevastiku hukku Vene-Jaapani sõjas (1904-1905) kavatses viimane Venemaa keiser Nikolai II kaitsta Peterburgi Obukhovi rannakaitsesuurtükkidega ning rajada nende abil kaitseliinid ehk Peeter Suure Merekindluse. Naissaarelt läks läbi Tallinn-Porkkala kaitselliin, Merekindluse keskpositsioon, mille ehitustööd algasid 1913. aastal. Pihkva ja Vitebsky kubermangust toodi saarele ligikaudu 3000 ehitajat peredega, eesmärgiga rajada üheksa rannakaitsepatareid. Vene inimene oli vähenõudlik, elati muldonnides. Ehituseks vajalikku toorainet ehk graniiti ja liiva on Naissaarel külluses. Graniidi purustamine killustikuks oli naiste ja laste käsitöö, mehed ladusid tänaseks muinsuskaitsealused objektid üles kanamunavalge abil tugevdatud betooniga. Kvaliteetne killustikbetoon püsib tänaseni, kuid nelja tööaasta vilja õhkisid saarelt lahkuvad Nargeni Vaba Saare kodanikud. Imestan, kui suur pidi olema löögijõud, mis laskemoonalao katusest sellise tüki kümnekonna meetri kaugusele paiskab. Karl kutsub kivimürakat naljatades Naissaare lendbetooniks.

Lõhkeaineladu

Miine on Naissaarel igal pool. Neid võib isegi pidada Naissaare kaubamärgiks. Esimest hunnikut nägin sadamast vasakule mändide alla jalutades, miinidest skulptuuri. Nägin ka aiakaunistusena kasutusel olevaid miine, kuuldavasti saab miinist ehitada ka ahju. Üks osa ootab endiselt laadimisalustel kunagise Nõukogude Liidu ülisalajase lao territooriumil. Naissaare miinid ehitati Peterburi lähedal ja toodi siia lõhkeainega laetult. Igas miinis oli keskmiselt 250 kg trotüüli. Külma sõja aastail ladustati Naissaarel kuni 1500 tonni ohtlikku lõhkeainet. Hiroshima tuumapomm oli vaid kümme korda suurema plahvatusjõuga. Soome lahe põhjas lamab neid veel hulgaliselt. Teejuht Karl meenutab miinte vaadates lapsepõlve, nimelt anti sel ajal koos tormihoiatusega ka miinihoiatus, sest mässavad lained võisid miinid lahepõhjast üles kergitada. Salajast miiniladu ümbritseb tänaseni kahekordne okastraattara, eriväljaõppe saanud valvekoerad ja Nõukogude sõjalaevastiku eriüksused lahkusid lahkusid aga 1994. aasta suve lõpul. Aasta varem võttis saare oma hoole alla Eesti Kaitsevägi, kes alustas heakorrastustöödega ja trotüüli põletamisega. Karl lisab, et üks mees küttis trotüüliga isegi sauna. Mõned heatahtlikest uudistajatest veel mäletavad Naissaare miinidest tõusnud paksu suitsu.

Naissaare Petka

Nõukogude võim rajas Naissaarele peale meremiinidelao ka mürskude koostetehase ja abihooned, mida ühendas raudteevõrk. Naissaare viimast rongijuhti Petkat mäletavad vist kõik, kes on Naissaarel käinud. Petka jõudis saarele kakskümmend kaks aastat tagasi, enne demineerijaid. "Neid oli kakskümmend kaks matsi. Käisin neil rongiga järel," meenutab Petka seda päeva. Ametlikult pole Petkal kunagi olnud luba Rannarahva Muuseumile kuuluval raudteel sõita ega turiste teenindada ja kuni eelmise aastani ei huvitanud see kedagi. Nüüd seisavad rongid oma viimases peatuses Petka tagahoovis Männiku külas, 1950. aastate Nõukogude armee kasarmulinnakus. Petka valvab RMK töötajana saare heakorra üle.

Läksin Petka trahterisse Rähnipesa õlut jooma. Taustaks laulab Ervin Lillepea Naissaare valssi. Pala sündis ühel ööl Petka ettepanekul. Valss sulab männikohinasse. Puhume eluolust juttu kuni ühel hetkel vaatab Petka mulle teraselt silma ja küsib: „Kas sa tead, kuidas Naissaar oma nime sai?“ Ei, ma ei teadnud. Petka jutustab, et Naissaart valitsesid kunagi metsikud naised, kelle jaoks mees oli alam olend. Lapsi saadi mereröövlitega ja pojad müüdi neile orjadeks. See oli kusagil 8.-10. sajandil. Nii rääkis Petkale ajaloolane Heino Gustavson. Nii kirjutas 11. sajandil ka Bremeni Adam ühest saarest nimega Terra Feminarum.

Petka rajas Naissaarele kaks monumenti. Hülkaril ehk Hülgekaril seisab mälestusmärk skorbuuti surnud Prantsuse meremeestele, kes piirasid Krimmi sõja ajal (1853-1856) koos Inglise vägedega Vene keisrile tähtsat sõjasadamat Tallinna. Kividest laotud tormilainetemurrus seisab Prantsusmaalt toodud valge rist. „Isegi Prantsuse suursaadik käis seda monumenti avamas!“ on Petka uhke. Samas sõjas hukkunud inglased maeti saare protestantlikule kalmistule, millele Petka tegi sel aastal uued männipuust väravad. Vallikaril on aga teine monument, kivikompass, mis meenutab Teise maailmasõja päevil kodu kaotanud naissaarlasi. „Nad läksid ju kõik nelja ilmakaarde laiali,“ selgitab Petka. Teise maailmasõjaga sai saarest pooleks sajandiks suletud militaartsoon. Leidsin kadunud naissaarlastele rajatud mälestusmärgi juhuslikult lõunakaldal keha kinnitades. Samal ajal sõudsid Tallinna poolt saarele ühe aeruga alustel polüneeslaste kombel uljaspead, nende vahel üksikud kanuud.

Majakavahi naine

Saare põhjatippu rajati 1960. aastal raudbetoonist majakas. Ljuda on endise majakavahi Kolja naine. Majakal pole vahti enam vaja, Koljal Ljudat aga küll. Veeteede amet tahab majaka anda Rannarahva muuseumile ja saarel kolmkümmend kaks aastat elanud vanapaari ähvardab väljakolimine. Kui põhjatippu jõudsin, riputas Ljuda parasjagu pesu kuivama, tema jalgade ümber jooksis lapselaps. Eesti keelt Petserist pärit Ljuda kahjuks ei oska. „Pole olnud põhjust õppida,“ selgitas naine. „Räägin siin vaid oma perega. Pikka aega polnud siin kedagi, ainult meie ja Petka. Petkaga räägime vene keeles,“ jääb Ljuda endale kindlaks. Küsin, kuidas saarel elada on. „Pole viga. Siin on rahu ja vaikus, kaunis loodus ümberringi,“ arutleb Ljuda. Lapsed toovad linnast toitu, talvel käib kord nädalas kaubalaev. "Teed tuiskavad küll kinni, aga Kolja ajab vajalikud lahti," selgitab Ljuda. Palu- ja nõmmemännikutega Naissaar on tõepoolest ilus. 1297. aastal rakendati siin esimest looduskaitse piirangut Eestis. Nimelt keelas Taani kuningas Erik raietööd saare kõrgeimal liivaluitel Kunilamäel raietööd, sest Naissaar teenis meremärgina Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelist laevateed. Täna kõrgub meie kohal aga punavalge majakas. Jätan Ljudaga nägemiseni ja lähen sadama poole. Varsti väljub praam.