Rannapungerja tuletorn ja Guido Kangur Foto: Reinn Sikk

Õnneks polnud sel viie aasta tagusel masendusehetkel kolmekümne püsielanikuga Ranapungerja külas, 1937 aastal püstitatud tuletorni veeres, liiga palju pealtvaatajaid. Nii me ei teagi, kas Draamateatri näitleja Guido Kangur kiskus peast juukseid, sülitas või lihtsalt urises pahuralt.

Igatahes tundus siis – Guido plaan Tuletorni kontsertidest on kokku kukkunud. Totaalselt.

Nimelt oli tolleks ajaks Sõru džässifestival korraldamisega käe valgeks saanud Kangur otsustanud teha kummarduse oma kodupaigale, Ida-Virumaa Tudulinna vallale ja Rannapungerja külale. Oli kavandanud Peipsi veerele, imeilusa vaatega paika tuleroni juurde kontserdi nii, et rahvas istunuks liivaluite peal, seljad järve poole ning nende ees luitenõlval, looduslikus amfiteatris mänginuksid tippartistid. Vaja olnuks vaid luiteveer trimmeriga võsast puhtaks lasta. Aga siis, tol õnnetusehetkel sai Kangur teate looduskaitsjatelt, et igasugused tööd ja rahvakogunemised selles paigas on totaalselt keelatud, luitele kodu teinud taimed on liiga õrnad…

Masendusest murtud leidis Kangur siiski tuletornist, oma lapsepõlve mängumaast sadakond meetrit eemal jõeveerse heinamaa, pani ajutise lava püsti. Umbes kolmesajale kuulajale esinesid 26. juunil 2010. aastal tasuta Oleg Pissarenko, Eduard Toman, Raivo Tafenau, Liisi Koikson koos teiste muusikatippudega nii Ida-Virust kui mujalt Eestist. Algus oli tehtud. Algas ununema kippuva looduskauni Peipsi veerse paiga taassünd.

Hindeks viis pluss

Täna valmistab Kangur ette juba viiendat Tuletorni kontserti, mis kasvanud kahepäevaseks ja igasuviseks oodatud sündmuseks. Mainib, et tänu kontsertidele ja Peipsi taasavastamisele tekib uusi ööbimis- ja toitlustuspaiku, leidub sadu inimesi, kes on enese jaoks Peipsi nüüd üles leidnud. Keskeltläbi käib kahe päeva jooksul kontsertidel tuhatkond inimest ehk 33 korda enam kui on Rannapungerjal püsielanikke.

„Miks ma seda kõike teen,“ esitab Kangur, juuksed lehvimas, enesele tuletorni veerel küsimuse. Ammu läbimõeldud vastus on nobe tulema: „Esiteks tänutäheks kodukandile. Teiseks saan neid kontserte korraldades teha absoluutselt seda, mida ise tahan, kuulata seda, mis mulle meeldib.
Ja kui näen tänu rahva silmis, siis tahan kohe homseks uusi ja veel paremaid plaane välja mõelda. Kolmandaks hakkan ma aga vahetevahel enese jaoks teatris mängides igavaks muutuma, siit ammutan ma jõudu.“

25. ja 26. juulil on Rannapungerja taas Peipsi ranna muusikapealinn

Tudulinna vallavanem Andrus Toss aga mäletab hästi seda viie aasta tagust päeva, kui Guido Kangur oma iga-aastaste Rannapungerja Tuletorni kontsertide ideega tema juurde tuli. Utoopiline idee oli. Tänaseks on aga Rannapungerja ja Tuletorni kontsertide tuntus hoopis suuremgi kui vaid Tudulinna vald. Kohal käiakse poolest Eestist. Üks pisikene paik on natukene elu juurde saanud. Ühistöö kontsertide heaks on paljusid kohalikke patrioote ühendanud. Nii mõtiskles Toss. „Kui saaks, paneks ja Guidole selle kõige eest hindeks viis pluss,“ pole vallavanem kitsi.