Naiste tantsupeo ülevaatused on täies hoos. Järvamaa naisrühmad näitavad ette, mida on viimaste kuudega selgeks õppinud. Foto: Ingmar Muusikus

NAISTE TANTSUPIDU

Millal: 12. juunil

Kus: Jõgeva linna staadionil

Mitmes kord: esimene

Peojuhid: korraldusjuht Airi
Rütter, pealavastaja Ülo Luht

Tantsijaid: 3200

Tantsude arv: 27

“Keha peaks liikuma nagu bemari kolb.”

“Nii, selle kombinatsiooniga on aamen.”

“See on lihtne tants — 36 takti veel jäänud ja enamik neist
pausid.”

Tantsuansambli Kuljus kunstilise juhi assistent Ado Lõhmus on keelitatud teostama erakordset ülesannet — treenida alles mullu septembris sündinud rühm nii osavaks, et nad naiste tantsupeol esinema pääseksid. Rühma teeb eriliseks asjaolu, et see koosneb vaid ühe suguvõsa liikmetest — emadest, tütardest, tädidest ja nõbudest. Need on Kivinukud.

Eespool toodud laused bemari kolvist, aamenist ja lihtsusest näitavad ilmekalt, milliseid sõnu Ado Lõhmus kaheksa sugulashinge motiveerimiseks pruukima peab.

Mehe õnneks on neist peaaegu kõik vähemal või rohkemal määral varem rahvatantsuga kokku puutunud ning kaks naist tegelevad sellega väga aktiivselt praegugi — Lilli Kivinuk tantsib lisaks suguvõsarühmale ka Kullaketrajates ning tema tütar Helena Kuljuses. Vaid Lilli poja tüdruksõber Mirjam hakkas alles septembris polkasammude seadmist õppima.

Soojad suhted rahvatantsuga panidki väga ühtehoidva Kivinukkude suguvõsa naisperele suve lõpus maal kohvi juues pähe mõtte päris oma rühm asutada ning sellega naiste tantsupeole minna. Ja ehkki isekeskis saab neil alailma nalja, suhtuvad nad sellesse eesmärki äärmise tõsidusega — iganädalastele trennidele lisaks korraldasid nad hiljuti kahepäevase väsitava treeninglaagri.

“Üllatavaid raskusi tantsude õppimisel pole ette tulnud, pigem on kõik palju lihtsam,” säilitab Lilli Kivinuki onutütar Elina optimismi. “Kõige keerulisem on vast see, et iga kord ei saa kõik trennis kohal olla.”

Esimesele Eesti Naiste Tantsupeole pürib ühtekokku 270 rühma, aga peo korraldusjuhi Airi Rütteri sõnul on ka esimesi loobujaid — nii mõnedki tantsud paistavad üle jõu käivat.

“Tantsud on tõesti rasked,” möönab Rütter. “Naistepeo latt on ju kõrgemal kui meeste tantsupeo puhul. Meestepidu on tore ka siis, kui väljak on lihtsalt mehi täis, aga naistelt ootab publik midagi enamat.”

Ometi astub lisaks ligi 3000 naisele Jõgeva staadionile ka paarsada meest. “Lähtume vanasõnast, et naine ilma meheta on nagu lill ilma leheta,” põhjendab Airi Rütter maskuliinse poole kampavõtmist. “Päris ilma meheta naine ikka hakkama ei saa.”

Rütteri meelest võiks naistepidu sarnaselt meeste tantsupeoga saada kenaks traditsiooniks, mitte piirduda pelgalt tänavusuvise kontserdiga.

Tantsijate järelkasvu pärast pole igatahes vaja muret tunda — näiteks Elina ja Lilli onutütre Ave Kivinuki tütar Marie Vibeke käitub nädalavahetustel iseäranis kombekalt, sest siis võetakse ta pühapäeviti trenni kaasa. Esialgu küll pealt vaatama, aga kaugel need kaerajaanid ning tuljakudki siis olla
saavad.

NOORTE LAULU- JA TANTSUPIDU

Millal: 1.–3. juulini

Kus: Tallinna Lauluväljakul

Mitmes kord: üheteistkümnes

Peojuhid: tantsupeo kunstiline juht Märt Agu

Tantsijaid: 8000

Tantsude arv: 24

Kooliajal oli Märt Agu matemaatikas kibe käsi — vabariiklikel olümpiaadidel üha teine koht, riigieksami tulemus 98 punkti. Pole ka ime, ema ju matemaatikaõpetaja!

Aga arvumaailma hea tundmine on Agule väga kasuks, sest just arvud tema päevi praegu täidavadki. Noorte tantsupeo kunstilisel juhil Märt Agul on käsil 8000 tantsulapse joonistesse ja mustritesse paigutamine.

“Mul käib kogu aeg selline matemaatika kodus, et…” jätab Agu lause tähendusrikkalt pooleli. Kusjuures tegu pole lihtsalt kuiva rehkendusega, vaid kogu peo ülesehitust ja mõtet silmas pidava vaimutööga, mis on sedavõrd pingerikas, et noormees näeb seda kõike isegi unes.

“Magan öösel paar tunnikest ja võib-olla pool tundi näen ka selliseid unenägusid, mis ei ole peoga seotud,” muigab Märt Agu. Õnneks on unenäod ilusad — paduvihma, lumetormi ega publikupuudust neis ei ole. Ehkki Märdi sõnul ei suudaks tegelikkuses miski pidu nurjata: “Tulgu paduvihm või 45kraadine palavus, pidu toimub niikuinii ja mingit läbikukkumist ei saa olla.”

Peo kunstilise juhi postile jõudmine on Agu puhul üsna loomulik samm. Esimest korda osales ta tantsupeol lavapoisina, kes kinnitas tantsijate jaoks väljakule jooniste moodustamisel abiks olevaid knopkasid.

Järgmisel peol puges ta loomakostüümi ja lippas maskotina ringi. Siis tulid peod, kus Märt oli tantsija, liigijuhi assistent, liigijuht ning nüüd kunstiline juht ehk kõige tähtsam isik.

Aga nagu ta kindlasõnaliselt rõhutab, valmib pidu ikka ja ainult meeskonnatööna — üksi ei tee mitte midagi.

Suur osa ettevalmistustest on nüüdseks tehtud — tantsud valmis, esimene ülevaatus peetud, logistika paigas, kellaajad minutilise täpsusega läbi arutatud. Kuna tantsupidu toimub uues paigas, esimest korda lauluväljakul, nõuab töö rohkem süvitsi minekut ja uusi lahendusi, kui olnuks vana tuttava Kalevi staadioni puhul.

Tantsuplatsiks on laulukaareesine asfaltpind ning natuke lisa võetakse ka pinkide ette jäävalt murult. Kui esimesel tantsupeo kontserdil on kaarealune reserveeritud lauljatele, siis teisel kontserdil saavad sealsetel treppidel koha sisse võtta pealtvaatajad. Ühele etendusele mahub publikut aga tervelt kaks korda niipalju kui Kalevi staadionile.

Esitamisele tuleb umbes veerandsada tantsu, neist pooled puhta uued, spetsiaalselt selleks peoks kirja saanud. Märt Agu nime tantsuautorite hulgast aga ei leia, ehkki eelmisel noortepeol lõi ta laineid oma särtsaka, “Kaerajaanil” põhineva “Jaani räpiga”. Väljakulavastusi on ta sedapuhku seadnud aga küll.

“Minu väljakutse on seekordset pidu lavastada ja juhtida, kõik need tuhanded inimesed korraga ühte kohta ära mahutada,” nendib Agu.

Aga mis see temasuguse matemaatikaspetsi käes siis ära ei ole! Vast ongi pidu hea võimalus näidata, kuidas tema igavene teine koht olümpiaadidel sujuvalt pjedestaali kõrgeima astmega asendub.

EUROPEADE

Millal: 20.–24. juulini

Kus: Tartus eri kohtades

Mitmes kord: neljakümne kaheksas

Peojuhid: korraldusjuht Ants Johanson, kunstiline juht Jaan Ulst

Tantsijaid: praegu 2500 (registreerimine kestab)

Tantsude arv: mitusada

Neid rahvatantsijaid-muusikuid, kes end Euroopa suurima rahvakunstifestivali Europeade’i veendunud fänniks nimetavad, on Eestis sadu. Kose naisrühma Kirilind särav seltskond kuulub kindlalt nende hulka.

“Esimest korda käisime Europeade’il 2001. aastal Hispaanias ja sestsaadik oleme peaaegu igal aastal festivalist osa võtnud,” kostab Anneli Veinberg, kes oma emaga kahasse Kirilindu juhendab. “Europeade’il kohtuvad rahvad ja kultuurid, kes tutvustavad oma põnevat folkloori. Kõik see melu ja inimesed — oleme sel moel saanud endale palju sõpru teistest riikidest, kes on kõik samasugused fännid nagu meiegi.”

Pika ajalooga Europeade toimub igal aastal eri riigis, kuhu sõidab kohale tuhandeid rahvatantsijaid ja -muusikuid üle kogu Euroopa. Meie Europeade’i-sõprade unistus, et suursündmus ka Eestisse jõuaks, läheb tänavu lõpuks täide — algselt pidi festival toimuma küll Tallinnas, aga kui pealinn sellest vastutusest loobus, võttis Tartu teatepulga südilt üle.

“Meil on väga hea meel, et Europeade Eestisse jõuab,” rõõmustab Anneli Veinberg. “Saame nüüd omakorda teistele rahvastele elamust pakkuda, oma riiki ja kultuuri tutvustada.”

Viie päeva jooksul saavad tartlased ja linna külalised osa kahest suurkontserdist, rongkäigust ja lugematutest tänavakontsertidest, mis toimuvad viies kohas üle linna.

Aga väliskülaliste folkloorist saavad osa ka kümned paigad väljaspool Tartut, sest esimest korda Europeade’i ajaloos viiakse läbi maapäevi — see tähendab, et tantsu- ja muusikarühmad veedavad ühe päeva mõnes kaunis Eestimaa paigas, kus kohalik rühm neid võõrustab ja omakandi vaatamisväärsusi tutvustab.

Europeade’i kohaliku korralduskomitee juht Ants Johanson peab festivali rosinateks eksootilisi esinejaid, keda siinmail igal aastal ei trehva — näiteks Hispaaniast või Küproselt. Kuna osalejate registreerimine veel kestab, võib nende loetellu sattuda igat masti põnevaid kultuure.

Johanson usub, et varasemate suurürituste korraldamise kogemused ja suur hulk vabatahtlikke abilisi lubavad neil ka Europeade’iga edukalt hakkama saada.

“Peaasi et linn oleks melu täis, külalistel piisavalt vaatamisväärset ning neil oleks pärast festivali hea tuju,” kostab ta. Untsuminek võiks juhtuda vaid siis, kui kohalikud elanikud suursündmuse vastu huvi ei tunne ning kontserdid pealtvaatajatest tühjaks jäävad.

Tartu Europeade’il osalevad Eesti rühmad näevad festivali nimel aga usinalt vaeva ning õpivad tantse, mis on kohalikel rühmadel ühised. Nii harjutab Tsuua Sulatsõ, ligi kümmet Europeade’i väisanud segarühm Võrumaalt, “Kosjatantsu” ja “Mulgi polkat”.

“Muidugi ootasime, millal see festival ometi Eestisse jõuab,” ütleb Tsuua Sulatsõ juht Eevi Jõgar. “Oleme samuti Europeade’i fännid, sealt tuttavaid leidnud ning nüüd saame neile lõpuks Eestit tutvustada.”

TEATETANTS

Millal: 20.–28. augustini

Kus: kõikides maakondades

Mitmes kord: esimene

Peojuhid: projektijuht Eero Kiipli

Tantsijaid: praegu 3500
(registreerimine kestab)

Tantsude arv: 35

Jaanuarikuu viimasel pühapäeval lõi sajapealine seltskond Kuressaare kultuurikeskuse ümber tantsu. Isekeskis suvise teatetantsu eelprooviks nimetatud ettevõtmist ei nurjanud saatuslikult libe jää ega külmalt lõikav tuul.

Teiste hulgas keerutasid kultuurikeskuse ümber jalga ka kohaliku tantsuõpetaja Eena Margi rühmad Öieti ja Piiprellid, keda saab ka teatetantsul näha — kuidas siis muidu!

“See on väga põnev ja erakordne ettevõtmine, mistõttu tahaksime selles samuti osalised olla,” põhjendab Eena Mark osalemissoovi.

Esimest korda toimuval teatetantsul läbivad tuhanded rahvatantsijad kaheksa päeva jooksul 1000 kilomeetrit Eesti maan­teid, väisates nii kõiki maakondi. Korraga tantsib teel üks paar, kes pärast sadakonna meetri läbimist teatepulga järgmisele üle annab.

Sel kombel läheb tants pideva ahelana üha edasi ega katke ka öösiti. Tantsu lüüakse kõikjal, kuhu marsruut osalejaid viib, sealhulgas Saaremaa ja Hiiumaa vahet sõitvatel praamidel.

Põnevat sünnib ettevõtmise jooksul palju, näiteks öised simmanid Hiiumaal Suuremõisa lossihoovis ja mujal. Või Tartu linnarahva ööunest äratamine, sest üle Kaarsilla valsitades jõuavad tantsijad Raekoja platsile parajasti hommikul kella seitsmeks.

“Loodan, et ka tantsukauged inimesed näevad, et folkloorsetes tantsudes pole midagi keerulist ja nemadki võivad kaasa lüüa,” sedastab Eena Mark. Just pärimuslikud tantsud sel mastaapsel ettevõtmisel esitamisele tulevadki — iga rühm valib nimekirja kantud 35 hulgast välja viis, millega ta endale määratud maanteelõigu läbib.

Teatetantsu projektijuht Eero Kiipli on eesseisva sündmuse ootel põnevust täis.

“Nukker oleks vaid see, kui teatepulk kraavi kukub ja kaotsi läheb,” nendib Kiipli.

Ei see kuku kuskile. Tantsijatel on kindlad käed.