Hasso Krulli võib pidada tänapäeva Eesti parimaks Üdi–Viidingu tundjaks. Kaido Vainomaa

Hasso Krull: Jüri Üdi oli realistlik ingel. Tema esimene uhkem laul oli “Realistliku ingli laul”, ja seda rolli ta taotleski. Minu meelest tõlgendati teda omas ajas nii õigesti kui valesti, aga mitte üle ega liiga – Üdi tekstides on ju tõesti väga palju viiteid, alltekste, intertekste, vigureid ja allegooriaid.

Valesti tõlgendati Üdi mõnikord ehk kriitikas, kui temas nähti peiarit, teatavat tüüpi vigurivänta ja meelelahutajat, kelle põhiline kavatsus on nalja teha, eksitada ja segadusse ajada. Selle kohta sobib ütlus “sõrm osutab Kuule, aga loll vaatab sõrme”.

Seevastu nooremad luuletajad, kes Üdi eeskujuks võtsid, tõlgendasid teda palju vabamalt, mitmekülgsemalt ja seetõttu ka üdilikumalt, jäädes realistliku ingli taotlustele truuks.

Tollal oli sellist realistlikku inglit hädasti vaja. Ja eks ole praegugi. Ometi hakkas Juhan Viiding viimaks võib-olla tundma, et ta ei taha täielikult sellesse rolli neelduda, et ta peaks kuidagi vältima seda “eluaegset üritust”. Küllap sellepärast jättiski ta Üdi nime nii teatraalselt seljataha. Tema ei tahtnud saada lunastajaks ega märtriks, vähemalt mitte 1978. aastal.

Kuidas asetub see uus raamat ja üdiluule tänapäeva luulepilti?

Üdiluule on ka tänapäeval olemas, näiteks Ott Kilusk või Anzori Barkalaja, see lihtsalt ei mõju nii radikaalsena nagu seitsmekümnendatel. “Ma olen Jüri Üdi” satub seega kaksipidisesse asendisse: ühest küljest on selline väljendusviis lugejatele piisavalt tuttav, teisest küljest aga kuuluvad need luuletused hoopis teise aega, kus valitsesid teised väärtused.

Lugeja võib selle olukorra lahendada kaht moodi: üks võimalus on lugeda neid tekste nostalgilises võtmes, nii et iga rida seostub minevikku vajunud kogemustega, nüüdseks kadunud detailidega jne. Nostalgiline lugemine sobib vanemale põlvkonnale.

Noorem lugeja haakub seevastu paremini üdiluule hapruse, värskuse ja ebaküpsusega: enamiku neist luuletustest on ju kirjutanud väga noored inimesed, kes tõlgendasid maailma avatult ja nägid teravaid dissonantse, mida vanemad inimesed nii ägedalt ei tajunud.

Minu meelest on Üdi kaasaegne luule tänapäeva luule põhisuundadega tugevas kontrastis. Tänapäeva luule on demokraatia kriisi, turufundamentalismi ja kliimasõdade ajastu luule. Luuletaja peab tõesti oma nahast välja pugema ja siis veel sellele nahale kümme sõlme peale keerama, et keegi teda kõrvulukustavas lärmis üldse märkaks.

Üdi ajal oli foon hoopis teine: kunst seisnes selles, kuidas eristuda nii, et sind otsekohe ära ei tuntaks, kuidas saavutada õige kaitsevärv, mis õige nurga alt ometi reljeefi esile toob.

Mis olid kõige põnevamad leiud noid tohutuid materjale läbi töötades, mida ei lootnud/osanudki leida/otsida?

Antoloogias on luuletused anonüümsed, autori nime saab teada alles bibliograafiast. Anonüümsust kasutasime juba koostamise ajal, ühelgi tekstil polnud nimesilti küljes. See oli ettevaatusabinõu, et ükski luuletus ei jääks välja sellepärast, et tema autorit tänapäeval ei teata.

Nii keskendusimegi just põnevamatele leidudele. Alguses eelistasime kõige silmatorkavamalt üdilikke luuletusi, kus Üdi tunnuste kimp oleks nagu peo peal; hiljem aga eemaldusime sellest printsiibist, sest Üdi luulekogud polnud kunagi ühtsed.

Üdi oli polüstilist, ta kirjutas kümnes eri laadis, ja kõik need laadid on tema raamatutes olemas, läbisegi, üksteise kõrval.

Vasteid otsides sattusime kummalistele leidudele. Üdi luules kordub sõjaväemotiiv (“kõik, kõik mu sõbrad olid sõjaväes”); samas armastab ta žanrilisi simulatsioone, nagu armastuskiri, seletuskiri, kuulutus jne. Need jooned ühtivad luuletuses “Kiri sõjaväkke” (lk 44−45), sarnast Üdil endal ei olegi.

Võiks tuua veel ehmatavama näite. Üks Üdi kõige hämaramaid luulekogusid kannab pealkirja “Selges eesti keeles”. See võib paista irooniline, aga tegelikult läheb palju kaugemale, sest Üdi tahab öelda: just paradoksaalne väljendusviis ongi kõige selgem, enamat pole võimalik saavutada, sellega võrreldes on argikõne vaid segane sonimine.

Kust leida samaväärset manifesti? Otsisime tükk aega, kuni äkki tuli pakist välja tekst “eesti keeles pole võimalik valetada” (lk 72). Keegi oli Üdile veel ühe vindi peale keeranud! Kõik sellised terad võtsime antoloogiasse.