Urbepäeval tuleb varakult tõusta ja kodakondseid urbida

Urbepäeval tuleks tõusta juba enne päevatõusu, et esiisadelt päritud urbepäeva toimetustega endale ja lähedastele tervist ja elujõudu nõutada. Urbepäeva esimeseks hooleks on näo pesemine. Pesuvette pannakse urbadega pajuoksad või muna, mehed võivad vette panna ka hõberaha. Järgmiseks tähtsaks toimetuseks on magavate laste või lihtsalt kõigi pereliikmete urbimine.

Rahvapärimus teab, et looduses toimub urbepäeval midagi väga tähtsat – puud ärkavad elule. Sellest ka urvaokste suur jõud.

Urbepäev on alati pühapäeval nädal aega enne munapüha. Urbepäev juhatab sisse järgneva vaikse e. suure nädala.

Urbepäevaks koju toodud pajuoksi oli tavaks hoida vaasis lihavõttepühade lõpuni. Koju toodi peale pajuokste aga ka lepa-, kase-, sarapuu- ja muid urbi. Mõnel pool on pajuurbi viidud ka haudadele.

Pajuoksi on õigeusukirikus pühitsetud ja seetõttu on neid kasutatud ka maagiliste toimingute ja nõiduse juures. Näiteks hoiti neid karjalaskmiseni ja löödi siis nendega loomi, et nad terved ja tugevad oleksid. Loomi urviti aga ka kohe pajuokste kojutoomisel, et saada sama valgeid lambaid. Pajuokste põllule viimine pidi viljaõnne, sipelgapessa torkamine karjaõnne tagama.

Setudel ja Kagu-Eesti alal laiemalt kiiguti sel päeval laual ehk tsõõtati. Laud asetati kiikumiseks aiale või kännule. Selle kombega tervitati kevadet ja elujõu naasmist. Kiikumise juurde lauldi tsõõtamislaule.

Mõnevõrra oli palmipuudepüha seotud kapsakasvuga - keriti suuri lõngakerasid suuremate kapsapeade tagamiseks. Toodi tuppa linnulaaste, et leida suvel linnupesi. Isikliku tervise juures järgiti samu tavasid, mis lihavõtteajal üldse: pesti varahommikul silmi, teinekord asetati vette veel muna.

Kiriklikult märgib urbepäev Kristuse teekonda Jeruusalemma, mil rahvas tervitas tema saabumist palmiokstega.

Allikas: Maavalla Koda ja Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA